ESMASPÄEV | 31. juuli 2023. a:
"Teel džunglisse"
Phuket - Phang Nga linn
Saabusime kella kaheksa ajal hommikul Lõuna-Taimaal Andamani mere ääres paiknevasse Phuketi rahvusvahelisse lennujaama. Phuket ei ole välismaalaste jaoks kindlasti mitte võõras paik. Bangkoki, Pattaya, Chiang Mai ja paljude nimekate paradiisisaarte kõrval on poole Hiiumaa suurune Phuketi saar üks populaarsemaid puhkepaiku Tai Kuningriigis. Kuigi ma ei kahtle hetkeksi saare ilus, siis meie olime siia tulnud veidike teistsuguse plaaniga. Plaaniga lahkuda esimese hooga Phuketist, et avastada lähemalt Tai mandrile jäävaid Phang Nga ja Krabi provintse.
Kuna reis sattus taaskord vihmasele hooajale, siis otsustasime seekordse seikluse läbi viia auto abiga. Lennujaamas asuvas autorendipunktis ootas meid leebe olemisega Tai noormees, kes külalisi nähes viis käed palveasendisse, liigutas need sujuvalt oma nina alla ning kostis: "Sawadeekrap" (eesti k. 'tere'). Reageerisime omapoolse tervitusega, üritades imiteerida kuuldud verbaalset ekspressiooni ning liigutades analoogsel moel ka ise käed nosplite alla. Kohmaka ürituse peale produtseeris noormees oma näole naeratuse, mida võtsime heakskiiduna.
Wai ehk eelkirjeldatud taipärane tervitus, mis hõlmab palveasendis käsi ning tagasihoidlikku kummardust, on budistlike juurtega tervitus ning tänu- ja lugupidamisavaldus, mis on igapäevane osa elust Taimaal. Olgugi, et olime külalised võõral maal, võtsime nõuks end esimesest momendist alates kohalikule lainele viia ning käituda Roomas nagu käituvad roomlased.
Tervitused, rahalised toimingud (5760 bahti ehk 152 eurot viie päeva eest) ning allkirjastamised tehtud, suundusime lennuvälja külje all paiknevale parkimisplatsile, kus seisis 1-liitrise turbomootoriga Honda City ehk teisisõnu meie reisikaaslane eesootaval retkel. Kui Eestis alla 1,6-liitrise südamega neljarattalisi naljalt ei leia, siis Taimaal oli säärane masin enam kui tavaline ning riigi pikaldaste teede vallutamiseks enam kui piisav.
Kulgesime aeglaselt ümber auto, et inspekteerida masina seisukorda. Taevas paistis pilvede vahelt teed otsiv hommikupäike ning nägu silitas soe tuulepahvak, millega ühes sattus ninasõõrmetesse skungi taguotsast pärinevat muskust meenutav marihuaana hõng. Haisu autorid, grupp noori, puhusid parkimisala nurgas indiaanlaste kombel tossusõnumeid, väljendades sellega poolehoidu aasta varem vastu võetud otsusele dekriminaliseerida kanep.
Olles veendunud auto seisukorras, sättisime end mugavalt istmetele ning seadsime kompassi Phuketi põhjatipu suunas. Seal ootas meid 660 meetri pikkune Sarasini sild ehk ainus püsiühendus Phuketi saare ja maismaa vahel.
1960. aastatel valminud Sarasini sild oli Phuketi elanike jaoks eluline nabanöör, aga ka lugu dramaatilisest armastusest, mis jäädvustus kohalike elanike kollektiivsesse mälusse 1973. aasta veebruaris, mil kaks noort armastajat sidusid end vanemate pahakspanu tõttu nimmeriidega üksteise külge, et kustutada sillalt alla viskudes oma eluküünlad. Ületasime mõnevõrra kummalise tundega selle maamärgiks saanud struktuuri, imetledes samal ajal taustal kumavat Andamani merd ning Tai mandril paistvaid rohelisi mäemütse. Olime ametlikult lahkumas Phuketi saarelt ning sisenemas provintsi nimega Phang Nga.
Nimi Phang Nga, mis on taipärane transliteratsioon vanast malaikeelsest sõnast 'pangan' ehk eesti keeles 'džungel', andis tabavalt aimu sellest, mis meid ootas ees järgneval nädalal. Kui pealinn Bangkok esindab klassikalist Kagu-Aasiat ja sellega seonduvat inimkaost, siis Phang Nga asustustihedus (49 elanikku/km²) on hoolimata turismifookusega rannikualadest üldkokkuvõttes väiksem kui näiteks Tartumaal. Seda võis ilmekalt märgata Phuketi suunas kulgevate massiivsete maanteede ääres, kus lokkasid rahvuspargid, orgaaniliselt loodusega ühte sulanduvad õlipalmiistandused ja troopilised vihmametsad, ning veelgi enam kõrvalteedel, mida mööda võis mõnikord sõita kilomeetreid nägemata ühtki kaaskulgejat.
Olles usku, et mistahes paiga eluga saab end kõige paremini kurssi viia just suurematest linnadest väljas, võtsime peagi suuna väiksematele kõrvalteedele. Veeresime kitsaid ja väänlevaid teid pidi, mida ääristasid õlipalmid ning nendele kaootiliselt kodu pununud sõnajalad. Sõites edasi, vaheldusid õlipalmid kummipuudega ning hubaste küladega, kus kohalikud lesisid võrkkiikedel, rüüpasid hommikujooki ning küpsetasid elaval tulel bambusvarrastele torgatud kanaliha.
Peatasime auto, et külaelu veidi lähemalt uurida. Vaatasime, kuidas laps ajas karvast kassi taga, kuidas noormees parandas õliste näppudega vana mootorratast ning kuidas muldpõrandal istuv vanaproua puhastas bambustoru, milles mõni tund hiljem valmis suure tõenäosusega riis või liha. Suitsuses õhus jõlkus magusa cempedak'i lõhn, mille hõng kandis endaga kaasas terve Kagu-Aasia südant. Soetasime sõbralikult islamiusuliselt härrasmehelt 50 eurosendi ehk 20 Tai bahti eest müstilise välimusega magusa puuvilja ning imetlesime aeglaselt kulgevat külaelu, vaevu uskudes, et vaid mõni hetk varem olime end suurest rahvusvahelisest lennujaamast teele seadnud.
Mälusin magusat cempedaki, jõllitades rumala näoga müügimehe ümmargust mütsi, millesarnast olin varem näinud Vietnami Cham'i kogukonnas. Avades põgusalt targa raamatu sai kiiresti selgeks, et Phang Nga's ning eriti selle maapiirkondades on islamiusk praktiliselt kõikjal. Ja küllap ei ole see üllatav, sest kõigest mõnisada kilomeetrit lõunapoole oleksime juba Malaisias ehk teisisõnu riigis, kus põhiusk ongi Islam. Ka lõunapoolsemates Tai provintsides (sh Pattani, Yala ja Narathiwat) on kohati enamuses just prohvet Muhammad'i järgijad. Nimetatud piirkondades, nagu selgus, ei ole inimesed alati võimelised elama täiuslikus harmoonias, sest paraku on usulised erisused kulmineerunud veriste separatsioonikatsetega ning konfliktidega islamiusuliste ja kohalike võimude vahel.
Phang Nga's, kus elasid üheskoos nii budistid, moslemid, meremustlased (rändava eluviisiga merenomaadid) kui ka Hiina taustaga tailased (Taimaal asub suurim etniliste hiinlaste kogukond väljaspool Hiinat), oli seevastu raske ette kujutada mingisugust verevalamist või konflikti. Nii nagu siinses looduses, nii võis ka siinsete inimeste vahel tunda mõnusat harmooniat. Väikese rohelise mošee kõrval istus väike kuldne budistide tempel. Teeäärses bambusonnis puhkasid päikesekuuma eest kõrvuti pearätti kandev moslemitüdruk ning neiu, kes välimuse ja rõivastuse põhjal järgis kahtlemata mõnda teist ususuunda.
Lopsakate vihmametsade ja roheliste õlipalmiistanduste kõrval paistsid piirkonnas silma ka ulatuslikud karstimäed ehk kupli- või koonusekujulised lubjakivitornid, mida olin varem näinud nii Lõuna-Hiinas kui ka Vietnami põhjaosas. Vaadates alla populaarsest Samet Nangshe vaatepunktist, mis igal muul ajal oleks tõenäoliselt pakitsenud turistidest, kuid kus hetkel valitses tühjus, saime lähemalt nautida looduse tekitatud unikaalseid kiviformatsioone, mis kerkisid ühtmoodi nii vihmametsade keskel kui ka otse mereveest Phang Nga lahes. Kusagil seal paiknes ka tilluke saar nimega Khao Phing Kan, mida jäädvustas 1974. aasta James Bondi film "Mees kuldse relvaga", kogudes nüüd turistide seas tuntust nimega 'James Bondi saar'.
Jõudes vaatepunktist tagasi mäejalamile, soetasime autosse kaasa 20 bahti ehk 50 eurosendi eest kõige magusamad kookosviljad. Umbes samal ajal tekkisid aknaklaasile suured vihmapiisad, mis voolasid joana mööda esiklaasi, kulgedes kummalises harmoonias raadiost kõlanud taikeelse ballaadiga. Olime sattunud vihmahooaja paduvihma küüsi. Istusime ja nokkisime sõrmedega noore kookose liha, analüüsisime tai keele võlu ning vaatasime, kuidas vali vihm peksis vastu klaasi. Oli küll vihmahooaeg, ent teadsime ja lootsime, et Kagu-Aasia vihmavaling kestab harva kauem kui tunnijagu.
Ja nii see oligi. Vähem kui 15 minutiga oli kadunud vihm ning laiad lombid teedel olid muutumas veeauruks. Võtsime suuna Phang Nga linna ehk 10000 elanikuga provintsi pealinna suunas, kus plaanisime veeta oma esimese öö ja õhtu.
Nagu reisides ikka, tuli peagi teha järjekordne peatus. Märkasime teeääres karstimäe otsas kulgemas ahvi. Lähemal inspekteerimisel kujunes üksik ahv hoopis oluliselt suuremaks makaagipereks. Kümned ja sajad pärdikud ronisid mööda kaljusid ning rippusid lubakivis elu leidnud puudel. Vaatasime, kuidas ahviema kandis hoolt rusikasuuruse ahvibeebi eest ning kuidas ebaproportsionaalselt suurte munanditega alfaisane ajas vihaselt taga mõnevõrra väiksemaid beetaisaseid. Samal ajal vaatasid teatava skepsisega kauged sugulased silmanurgast meidki. Olime sattunud loomaaeda, kus puudusid trellid ja okastraadid. Olime looduses ja siin olime vahest hoopis meie eksponaadid.
Enne päikeseloojangut jõudsime hubasesse Phang Nga linna, mis asus idülliliselt kahe väikese mäeaheliku vahel. Jätsime auto ja pagasi ööbimispaika ning jalutasime mööda jõeäärset kookospalmidega ääristatud tänavat, et manustada väsitava päeva järel, mis sisaldas oma enese ahnuse tõttu ülemäära palju puuviljasuhkrut, kerge õhtusöögi. Kafiirlaimilehed, sidrunhein, ingver, tšilli... oli imeks pandav, kuidas tailased suudavad isegi kõige lihtsama salati muuta kõige rikkalikumaks ja maitsvamaks palaks.
TEISIPÄEV| 1. august 2023. a:
"Õlipalmide vahel"
Phang Nga linn - Ao Nang
Ärkasime hommikul vara, et külastada Phang Nga linna hommikust turgu. Kui Eestis peetakse ajalooliselt suitsusauna pühaks, siis minu silmis on paljudes maailma kultuurides analoogselt oluliselt kohal turg ehk teisisõnu koht, mis kõneleb kõige paremini kohalikust elust ja olust. Just seetõttu pean oluliseks igal välisvisiidil vähemalt ühel turul ära käia. Seda enam, et olen alati imetlenud, kuidas Kagu-Aasia inimesed soetavad supermarketite asemel eesootava päeva toidukorrad kõige värskema saadusena turuplatsilt ning naudivad hommikusöögina värskeid nuudleid otse tänavaserval. Selleks kõigeks tuleb aga vara üles ärgata, sest enamasti algab müük ja ostlemine varajasel hommikutunnil, tavaliselt kella viie või kuue ajal.
Nagu sageli turgudel ikka, nõnda oli ka Phang Nga linna turg jaotatud erinevateks sektsioonideks. Ühes sektsioonis kaubeldi kõiksugu puu- ja köögivilju, alates banaaniõitest ja rohelisest papaiast kuni värskete datlite ja ingverijuureni; teises olid letile laotud meretoit ja loomaliha; kolmandas äriti potte, panne ja plastiknõusid; ning neljandas valmistati kuumades vokkides aromaatset valmistoitu.
Haarasime puuviljaletilt 70 bahtise ehk 1,8-eurose kilohinnaga oma vaieldamatu lemmik puuvilja duriani ning tellisime valmissöögiletist 100 bahti ehk 2,6 euro eest praetud banaane, suure banaanilehe täie rohelist karrit ja aurava bambusmati jasmiinriisiga. Siinjuures märgin ära, et Tai köögis on karritoitudel oluline roll kanda. Näiteks võib ühes tavalises söögikohas leida rohelist, kollast, punast või massamani karrit. Enamasti ei sisalda ükski neist aga tegelikult karrit ehk karripuu lehtedest valmistatud maitseainet. Hindustani poolsaarele omast karrit asendavad Taimaal peaasjalikult traditsioonilised taipärased maitsed, sh ingver, sidrunhein, koriander, galangal, kafiirlaim, kookos jne.
Kõht mõnusalt punnis, jätkasime teed mööda Phang Nga provintsi, seades kompassi naabrusesse jääva Krabi provintsi suunas. Plaan oli põgusalt külastada naaberprovintsi ääremaid, et siis tagasi suurema ringiga Phang Nga'sse naasta.
Nagu ikka, eelistasime suuremate teede asemel väiksemaid. Kui Vietnamis reisides tuli väiksemaid teid mööda rännates teha suuri ohverdusi teekvaliteedis, siis Phang Nga ja Krabi piirkonna infrastruktuur, nii suured magistraalid kui ka väiksed külavaheteed, oli muljetavaldavalt heas seisukorras, tehes enamasti silmad ette Eestilegi. Sellest tulenevalt oli Tai troopilistel tagateedel sõitmine tõeline nauding.
Mitte kuigi kaugel Phang Nga linnast leidsime end ühtäkki väikeselt vaheteelt, mida ääristasid troopilised vihmametsad ja lopsakad puuviljaaiad. Olime justkui sattunud botaanikaaeda, ent see siin oli tavaline Taimaa, sooja ja niiske õhuga õnnistatud Kagu-Aasia. Teeääres kõmpisid head elu nautivad kanad, viljapuudel rippusid punased rambutanid ning kusagilt kaugusest kõlas endaga rahu kandev gongikumin, millele järgnes munkade häälekaja. Ma küll täpselt ei tea, mida peavad jumalakartlikud inimesed paradiisi all silmas, kuid minu jaoks oli see paik ning see moment paradiisiga võrreldav küll.
Tee lõpus ootas meid tupik. Peatasime auto ning sammusime puude vahele, kust paistis rippsild ning kõlas energeetiline kohin. Olime sattunud kose äärde, mis vahutas veest, andes aimu sellest, kui intensiivne oli olnud öine vihm. Meid saatis kohalik kass, kes tundis ilmselgelt huvi saabunud külaliste vastu. Istusime kolmekesi voolava vee äärde kivile, nautisime ainsate külalistena kulgeva vee sümfooniat ning hingasime teadlaste poolt kõlava nime saanud geosmiini ja petrikoori ehk inimeste keeli niiske mulla ja taimede emiteeritava looduse lõhna. Kiikasime tumedat taevast pea kohal ning nentisime, et võib-olla ei ole küll rannailm, kuid kuival hooajal ei oleks kuidagi saanud nautida seda, mida võisime luksuses kogeda nüüd vihma ja pilvedega.
Kui kusagil mujal oleks säärane kosk olnud igati silmapaistev maamärk, siis Taimaal, mis on kompaktselt pakitud nii kultuurist kui looduslikust ilust, oli nimetatud kosk pigem teise- või kolmandajärguline vaatamisväärsus. Üksnes väikeses Phang Nga provintsis on kümneid koskesid, mis on kõrgemad, suuremad ja populaarsemad, kui see kohisev veejuga, mida olime nautinud meie. Ja võib-olla just see teebki Taimaast sedavõrd populaarse sihtkoha, mida külastab ca 40 miljonit välisturisti aastas. See, et siin on võimalik leida midagi igale maitsele – rahvuspargid, templid, täiskasvanute diskosaalid, inimestest tulvil loodusimed ning inimtühjad metsatukad.
Terapeudilise veeäärse sessiooni järel jätsime nägudeni sõbraliku kassiga ning sõitsime tuldud teed tagasi. Peagi märkasime teeääres bambuspulki müüvat naisterahvast. Ulatasime tumedate juuste ning päevitunud jumega naisele 80 bahti ehk 2,1 eurot ning soetasime lõunaeelse snäkina kaks tundmatut pulka. Koorisime ja painutasime bambuse tuhandeid kiude, mille tulemusena ilmus torust päevavalgele gluteenirikas kleepuv riis, mis nõretas kookosõlist ning mõjus oma rammususe tõttu pigem lõunasöögi kui snäkina.
Lähenedes Krabi provintsile, ilmus pilti üha enam õlipalmiistandusi. Selleks, et seda kõike taevast kaeda, parkisime auto teeäärsesse palmiistandusse ning saatsime õhku drooni. Taevast avanes pilt horisondini ulatuvast täiuslikust palmimetsast ning mõtetele Indoneesiast ja Malaisiast, kus on inimeste poolt maha võetud mitme Eesti territooriumi jagu looduslikku vihmametsa, et kaks riiki saaksid kollektiivselt pakkuda ligikaudu 90 protsenti maailmas nõutavast palmiõlist.
Moment hiljem ilmus kusagilt palmide vahelt meie kõrvale drooniekraani kaema istanduses toimetav härrasmees. Higise särgiga mees jälgis huviga ekraani, naeris suure avali suuga ning selgitas seejärel tundmatus keeles pikalt ja laialt, viibutades samal ajal käsi õlipalmide suunas. Ühel hetkel sammus mees eemale, jätkades käega viibutamist, justkui kutsudes tundmatuid külalisi endaga kaasa. Kulgesime härraga ühes istanduse tagumisse nurka, kus mees avas väikese hüti, milles põrandast laeni passisid suured kobarad musta ja läikiva palmiviljaga. Ma ei tea küll täpselt, mida too mees meile tol hetkel võõras keeles kõneles, kuid usun, et mingil hetkel andis ta meile teada, et siit hütist liiguvad palmiviljad edasi mereäärsesse tehasesse, kus viljad pressitakse õliks ning saadud õli transporditakse edasi üle maailma, et inimesed tarbiksid seda siis kõikvõimalikul kujul.
Mõni kilomeeter edasi, olime jõudnud taaskord üpris lähedale Phang Nga lahele. Sellega lõppesid õlipalmid ning algasid karstimäed, mille vahelistes madalamates sektsioonides segunes soolane merevesi mageda vihma- ja pinnaseveega, kujundades ilusad, helesinised mangroovimetsad. Jalutasime mangroovide ja karstimägede vahel mõnusa tunnikese, kuulates linnulaulu, vees hüppavaid sisalikke ning karstimäe tagant kõlavat tuttavad gongihäält.
Krabi provintsi maapiirkonnas ringi sõites võis teeääres näha vabalt ringi kulgevaid vesipühvleid, kes olid tööhooajast aega maha võtmas. Samuti uhkeldasid kõikjal elegantsed templid, nii suured kui väikesed, mis märkisid selgelt budismi tähtsust Tai ühiskonnas. Usu olulisust illustreeris seegi, et iga majapidamise ning äriettevõtte kõrval võis märgata miniatuurseid templeid meenutavaid maju ehk san phra phum'e, nagu tailased neid kutsuvad. San phra phum'ide eesmärk oli pakkuda mõnus ulualune sõbralikele vaimudele, kes vastuteeneks kaitsesid inimeste isiklikku ettevõtmist ja kodu.
Pragmaatilise (ja seda vahest ülemäära palju) eestlasena ma koduvaimudele ei ole senimaani kuigi palju panustanud. Samas ei saa ma eitada oma sümpaatiat budismi kui usu ja filosoofia vastu. Reisides ringi ning puutudes kokku kõiksugu inimestega, olen ikka ja jälle leidnud, et budismil on pakkuda summa summaarumina tugev positiivne sõnum. Seda enam, et budismi puhul ei pea ilmtingimata kellegi ette põlvili laskuma, sest vajadusel on väga lihtne eraldada sõnum ja isikukultus. Usun, et usk on õnnistanud ka tailasi, kelle nägusid ja maneere uurides oli ilmne, miks nende kodumaa on inglise keeles saanud hüüdnime 'The Land of Smiles' ehk 'Naeratuste Maa'.
Saabusime õhtuks Krabi provintsis asuvasse Ao Nang'i linna ehk teisisõnu plaanitavasse ööbimispaika. Nii Ao Nang ise kui ka vahetult selle kõrval paiknev provintsi pealinn Krabi on mõlemad populaarsed turismisihtkohad. Sellest tulenevalt ei olnud me üllatunud, et märgata võis arvukalt välisturiste, kes olid mistahes põhjusel söandanud siia tulla vihmasemal hooajal.
Venelased, hollandlased ja austraallased, aga ka hiinlased ja korealased voorisid üksteise järel rivis mööda Ao Nangi peatänavat. Kes oli sõrmede vahele sättinud kanepipläru, kes uudistas suveniiripoes elevandikuju, kes oli soetanud poest viski ja koolajoogi ning kes üritas leida India restorani menüüst midagi hamba alla. Ei tahtnud kedagi hukka mõista, ent selge oli see, et meie sääraseks seikluseks kaugele maale ei tulnud.
Sõitsime Ao Nang'i kesklinnast mõned kilomeetrid välja, et leida õhtusöök, mis võiks olla meelepärane ka kohalikele. Õige pea märkasimegi tossaval kõrvaltänaval õhtust turgu. Puuviljadest ja valmistoidust tulvil turul istusid väikestel toolidel härrad ja prouad, budistid ja moslemid, kes nautisid ühiselt loojuvat päikest, manustades üheskoos maitsvaid suppe, praade ja kanavardaid. Istusime meiegi nende kõrvale maha ning tellisime õhtusöögiks Tai klassikud: pad thai praetud riisinuudlid, som tam rohelise papaia salati, tom yum magushapu mereannisupi ning karastuseks jääkülma Singha. Maitsva elamuse järel arvet kokku lüües saime 180 bahti ehk 4,75€, mis Ao Nangi peatänaval oleks tõenäoliselt lauale toonud kõigest riisinuudlid. Olime teinud õige valiku.
Soetasime ööturult hilisõhtuseks maiustamiseks endaga kaasa hunniku troopilisi puuvilju – rambutane, mangostane, draakonvilju jpm – ning heitsime mõnusa väsimusega magama.
KOLMAPÄEV| 2. august 2023. a:
"Varahommik pilvepiiril"
Krabi provints
Kuigi ööbimine oli seatud Ao Nang'i linna, siis päevased tegemised olid plaanitud peaasjalikult linnast eemal. Kindlasti ei tähenda see seda, et linnas või linnalähedastes turismipunktides ei oleks midagi teha või näha. Krabi piirkonnas on arvukalt väliskülalisi põhjusega. Siin on kaunid rannad, mis eriti kuival ja päikeselisel ajal on helesinised ja kõige paremas mõttes hingematvad. Maastiku teevad veelgi maalilisemaks karstimäed, mis on piirkonna muutnud muuhulgas atraktiivseks kaljuronimise piirkonnaks. Siin on ka arvukalt templeid, kayakiga aerutamise võimalused ning kuumaveeallikad, mis tõsi küll kipuvad olema inimestest tulvil ning asuvad Krabi linnast mõnevõrra eemal. Ühesõnaga, tahtmise korral on üpris palju teha ja näha.
Meie plaan oli sel korral aga läbi viia hommikune tervisejooks Ao Nang'ist 30 km kaugusel asuvas rahvuspargis ning ronida tervisejooksu resultaadina 565 meetri kõrguse Dragon Crest ehk Draakoniharja mäe otsa. Selleks tõusime kell pool kuus hommikul, sest ees ootas intensiivne 8-kilomeetrine rännak läbi võrdlemisi metsiku vihmametsa.
Raja alguspunkti jõudes oli selge, et olime noore päeva esimesed ja ainsad külastajad. Kirjutasime oma nimed ja rännaku algusaja logiraamatusse, märkides endamisi, et tõenäoliselt just vihmahooaja tõttu oli eelneval päeval mäge külastanud vaevalt käputäis matkalisi. Matkarada, mis õigemini polnudki rada, vaid vihmavee tekitatud veekanal, algas üpris järsult ning jätkus sedasi sisuliselt kuni mäetipuni välja. See-eest pakkus tervisejooks, mis ei olnud kõrge õhuniiskuse tõttu kindlasti kergete killast, võimaluse tihedas džunglis imetleda sisalikke, hiidämblikke, kuuerealist sipelgarada, mürgiseid Malaisia rästikuid, hiidpuid, ronivaid liaane, värvilisi lilli, kummalisi linnulaule, erisugu seeni ja palju muud.
Higiste ja väsinutena jõudsime nelja kilomeetrise rännaku järel lõpuks mäetippu. Oli niiske ja udune, mistõttu nähtavus oli vaevu kümmekond meetrit. Istusime kaljunukile maha, jalgades mõnus väsimusvärin, ootes ja lootes, et uduloor mingil hetkel siiski vaibub. Olime õnnega koos, sest tunnikese pärast ilmusidki horisondile üksikud puud. Neile järgnesid esimeste karstimägede kontuur, dramaatilised pilved ning lõpuks jõed, järved ja Phang Nga laht – füüsiline pingutus oli kandnud vilja.
Tänu gravitatsiooni abile oli tagasitee mäest alla oluliselt valutum ettevõtmine. Raja alguspunkti jõudes hingasime kergendunult, heites seljast higise seljakoti ning viskudes jahedale kivile puhkama. Kivi kõrval metsavarjus seisis sammaldunud san phra phum, mille strateegiline asetus pakkus inimsõbralikele vaimudele kodu.
Olime saanud vaevu jalgu puhata, kui märkasime metsa vahel kirendamas väikest oja. Ojale lähemale kulgedes ilmusid vaatevälja astmelised kosed, mille jalamile oli voolav vesi süvendanud täiuslikud veeaugud. Veeaukudes ujusid värvilised kalad, mida oleks paremini ettekujutanud akvaariumis või mõnes helesinises ookeanilaguunis. Seda kõike imetledes ei tarvitsenud kaua mõelda. Heitsime seljast üleriided ning astusime otsekui taevase kingitusena saabunud looduslikku basseini, jahutades keha ning pestes maha viimaste tundide suure pingutuse tulemusena nahale tekkinud higi. Paradiis.
Hommikuse füüsilise koormuse järel sõitsime tagasi Ao Nang'i suunal, külastades teepeal järjekordset söögikohta, et manustada taaskord tuttavaks saanud Tai klassikuid: pad thai, som tam, tom yum ning õlis praetud värsked hiidkrevetid. Olgugi, et olime nautinud analoogseid toite juba kolm päeva, ei tundnud me hetkeksi, et tol momendil oleks olnud paremat valikut. Olles kaugel maal, mile köögikunstist ma isiklikult pean tohutult lugu, tundus ainuõige otsusena süüa toitu, mille valmistamisel oli kohalikel oskus, kogemus ning vankumatu suhteline eelis.
Jahtides kahvliga (Taimaal traditsiooniliselt söögipulki ei kasutata) rohelist papaia salatit, avasin targa raamatu, et lugeda veidi lähemalt pad thai ehk vokil praetud riisinuudlite kohta. Kui paljude inimeste silmis ei ole pad thai mitte ainult üks Tai tänavatoitude klassikuid, vaid koguni terve rahvusköögi sümbol, siis tark raamat informeeris mind, et tegelikult puudub pad thail sügavam ajalooline lugu. Nimelt loodi pad thai 1930. aastatel, mil Taimaal allkirjastati põhiõigus ning riigist sai riik nagu me teame seda praegu – Tai Kuningriik. Paralleelselt iseseisva riigi tekkega levis Taimaal märkimisväärne natsionalism, mis vastandus suuresti varem kanda kinnitanud mitmekultuurse Siiami Kuningriigiga. Just säärase rahvusluse väljundina kujunes kuninga soovil ka uus rahvast ühendav toit – pad thai.
Hea toidukorra järel reserveerisime aja teiseks Tai klassikuks – massaažiks – et leevendada mägede vallutamisel tekkinud säärevalu. Kui pad thai sünniloos esineb küsimärke, siis Tai massaaži ajaloolisuses ei kahtle keegi. Nimelt ulatuvad Tai traditsioonilise teraapia juured mõnede inimeste hinnangul koguni 2500 aastat tagasi ning Buddha ihuarsti Chiwaka Komaraphat'ini välja. Mina sellel teemal sõna ei oska võtta, ent usun siiralt, et massaaž on kahtlemata üks asi, mille tarbeks iga Taimaale tulija võiks küll aja leida.
Kuigi Ao Nang'i peatänav oli lokkas massaažisalongidest, kus esinduslikud naisterahvad kutsusid ahvatlevalt tänavatel kruiisivaid turiste 250 bahti ehk 6,6€ tasu eest massaaže saama, siis ideaalis on mõistlik paremate massaažisalongide ning kvalifitseeritud praktikute leidmisel veidi vaeva näha ning vajadusel selle eest ka veidike rohkem maksta. Ka 500 või 1000 bahti ehk 15-25€ ei ole palju maksta tunnikese eest, mis nõuab heal massööril kvaliteetse klassikalise Tai, kookosõli või soojade kividega massaaži eest nii ränka vaimset kui ka füüsilist pingutust.
Massaaži, tormisel merel kayakiga aerutamise, moslemite ööturu ning varajase õhtusöögi järel heitsime taaskord põhku, sest ees ootas taaskord varajane ärkamine. Olime ootusärevad, sest plaanis oli lahkuda turistide lõksust ning pöörduda tagasi kalliks saanud radadele Phang Nga provintsis.
NELJAPÄEV| 3. august 2023. a:
"Kuldsed templid"
Ao Nang - Noppring
Nagu mainitud, ärkasime varajasel hommikutunnil, mil Phang Nga lahel hõljus endiselt uduloor ning majataguses tiigis esines öine konnakoor. Sõime igavavõitu kontinentaalse hommikusöögi, mille järel asusime teele Phang Nga provintsi seni avastamata territooriumite suunas. Päeva eesmärk oli uudistada Tai kuldseid templeid.
Esimene Ao Nang'ist väljuv sektsioon kulges neljarealist peegelsiledat maanteed mööda, mis andis taaskord võimaluse imetleda Taimaa kõrgtasemelist infrastruktuuri. Nii paremale kui vasakule jäid karstimäed, mis vaheldusid õlipalmiistandustega, maalides maastiku igas suunas piltilusaks muinasjutuks.
Umbes 40 km pärast sõidu algust pöörasime maanteelt väiksemale kõrvalteele, kus õlipalmid asendusid piirkonna tähtsuselt teise taimekultuuriga – kummipuudega. Kummipuud, mille tüve alumiselt osalt oli eemaldatud koor, nõretasid valgest mahlast, mis ajapikku kogunes traadiga puude külge kinnitatud musta potti. Nii mõnigi kummipuuistandus oli unarusse jäetud, sest õlist toodetava sünteetilise kummi tõttu oli toorme turuhind madal. Seetõttu ei olnud harv näha unarusse jäetud kummipuid, mille vedelik voolas ääreni täidetud pottidest nukralt maha.
Ühel hetkel lõppes kitsas asfalttee, mis asendus veelgi kitsama kruusateega. Umbes samal momendil kadus telefonist signaal, mis tähendas, et olime esimest korda Taimaal sattunud tõelisse leviauku. Peatasime auto, et mõtiskleda veidike tekkinud olukorrale. Teeääres kasvasid rambutanipuud, mis olid punastest viljadest lookas. Mahajäetud õlipalmi all mälus üksik eesel rohtu. Eesli järatavast rohust ilmus välja suur varaan, kes ületas kohmakalt kruusatee, et pageda kahe suure imetaja eest peitu. Peale eelmainitu, ei olnud näha hingelistki.
Kuigi olime sattunud omadega veidike rappa, siis leidsime lõpuks otsitava templi, mis hoolimata oma suhteliselt isoleeritud asukohast oli täiuslikus seisukorras. Kõndisime ümber templikompleksi, jälgides värvilisi liblikaid lendamas hästi maniküüritud hekkide kohal, ning imetlesime templit kaitsvat seitsme peaga mütoloogilist madu ehk naaga't ja võluvat templit ennast koos selle mitmeastmelise katusega. Olime ainsad külalised ning tegelikult tol hetkel koguni ainsad inimesed Wat Khao Hua Sing nimelises pühakojas. See oli tõeline privileeg, mis pakkus ainulaadse võimaluse uurida lähemalt Tai mütoloogiat ja kultuurilugu, näiteks seda, miks Tai templite tornid on sedavõrd peened ja pikad ning miks vanadel Siiami kujudel kannavad inimesed templitorne meenutavaid kroone ehk chada'd.
Wat Khao Hua Sing templikompleksis olles oli hea mõtiskleda ka tai keele teemal. Kompleksi sissepääsul seisis ilusas kuldses kirjas วัดเขาหัวสิงห์ ehk Wat Khao Hua Sing (kus Wat tähendab tai keeles 'tempel'). See oli meenutus sellest, et Taimaa polnud mitte lihtsalt riik Kagu-Aasias, vaid hämmastava tsivilisatsioonilise rikkusega piirkond, mille ilmekaks tunnistajaks olid nii omalaadne arhitektuur kui ka 72 sümbolist koosnev Tai tähestik, mille juured ulatuvat tagasi Khmeeride kirja ning lõppkokkuvõttes Lõuna-Indiast pärit vana Pallava kirjakeeleni välja.
Harukordse templikülastuse järel jätkasime teed oluliselt suurema ja tuntuma templi suunas. Wat Maha That Wachiramongkol nimelise pühakoja juurde jõudes olime üpris üllatunud, et ka siin võis vaevu inimesi näha. Võib-olla oli see vihmane hooaeg või ehk oli see varajane hommikutund, ent pildistava matkaja jaoks ei ole paremat üllatust, kui näha ilusaid kohti ja maamärke, mida ei ole üle võtnud turistide hordid. Imetlesime kõveraid bonsai puid, suurt budakuju, punaseid katuseid ning massiivset kuldset chedi ehk stuupat, mille esise platsi oli peegeldama löönud värske vihm.
Külastasime tee peal teisigi väiksemaid ja suuremaid templeid, millega saime veelkord kinnitust, et kõiksugu pühakodasid on naeratuste maal tõepoolest väga palju. Sama kinnitas ka autos olev GPS ekraan, millele tuginedes võiks siinmail templeid, kirikuid ja mošeesid külastada tõenäoliselt terve edasise elu. Veelgi värvikamalt illusteerivad templite rohkust aga Tai võimud, kelle andmetel on riigis enam kui 40000 budismile pühendatud pühakoda. See tähendab, et kui võtta nõuks külastada iga päev üht kuldset templit, siis kuluks selleks ligikaudu 110 aastat. Meil paraku nii palju aega ei olnud, sest suur oli soov Phang Nga provintsi naasta.
Ühe esimese maamärgina Phang Nga's tervitas meid provintsi piirist mitte kuigi kaugel asuv karjäär. Kui omal ajal kaevandati karjääris suure tõenäosusega dolomiiti, siis tänaseks oli kivine auk täitunud vihmaveega ning kõledast kaevandusest oli ajapikku saanud kaunis mägedevaheline järv. Järvevees segunenud elementide tõttu paistis tekkinud veekogu üpris omanäolist smaraktrohelist värvi, mistõttu ei saanud muud moodi, kui tuli taaskord peatada auto ning õhku lennutada droon.
Jätkasime sõitu, saades kinnitust, et olime tõepoolest jõudnud Phang Nga'sse, kuna kõikjal paistis lopsakas rohelus ning üha harvem kohtas võõrast inimnägu. Tumedate tormipilvede all kõrgus mäeahelik, mille ületamiseks pidi sõitma väänlevat teed mööda läbi tiheda vihmametsa. Teeääres sirgusid pikad bambused, mis paindusid oma enese raskuse tõttu tee kohale, silitades Honda City katust. Teisel pool teed voolas kaljudelt alla vahutav vesi, andes aimu sellest, et olime taaskord sattunud vihmavalingu küüsi.
Pead pööritama paneva mäeaheliku ületamisel sadas endiselt paduvihma, kuid õnneks polnud päeva lõppsihtkohani kuigi palju jäänud. Sõitsime läbi kummipuuistanduste, mis vaheldusid parkia speciosa puudega, millel rippuvad pikad, lapergused oad olid kohalikus kulinaarias suures hinnas. Ühel hetkel suunas GPS kaart meid asfaltteelt väiksele kruusateele. Kruusatee lõpus, pimeduses, paistis seinteta köögihoone ning üksik põlev lambipirn, mille all laua taga istus Gerardus.
Gerardus oli pikkakasvu, ilmselgelt tugeva kondiga mees, kes saabus esimest korda Phang Nga'sse 2001. aastal Hollandi valitsuse poolt finantseeritud haridusprogrammi raames. Töö käigus leidis tänaseks parimates 70ndates aastates hallipäine mees omale naise, kohaliku politseiametniku nimega Nui, ning saatuse tahtel enam kunagi siit kummipuude vahelt ei lahkunudki. Ei olnud kahtlustki, et Gerardus oli leidnud siit omale kodu. Köögi seinal rippus eelmise kuninga, Bhumibol Adulyadej ehk Rama IX Suure, foto, nagu Tai majapidamistes ikka, ning Gerardus kõneles kirglikult nii Taimaast kui ka sügavalt budistlikust endisest kuningast, keda kohalikud kutsusid armastavalt 'isaks'. Mees suunas näpu pimeduses seisvate niiskete puude suunas ning selgitas näitlikult, et ka Tai imeline loodus on suuresti kuningas Bhumibol Abulyadej teene, sest just tema võttis südameasjaks, ja seda suurtöösturite pahakspanust hoolimata, muuta peaaegu kolmandik Taimaast puutumatuks looduskaitsealaks (võrdluseks: vähem kui viiendik Eestist moodustavad kaitsealad ja rahvuspargid).
Pika jutuajamise lõpuks oli vihm vaibunud. Väliköögi äärele varju olid kogunenud tuhanded sipelgad, kes hoidsid käes valgeid sipelgamune. Nui sõnul olevat see märk sellest, et suurem vihm on alles ees. Soovisime Nuile ja Gerardusele ilusat õhtut ning suundusime magama, lootuses, et pilvedes olev vihm ööga kõik ressursid ammendab.
REEDE| 4. august 2023. a:
"Ring ümber Phang Nga"
Noppring - Phuket
Ärkasime esimese päikesetõusuga, tänades köögis istuvaid Nuid ja Gerardust öömaja ning külalislahkuse eest. Ees ootas reisinädala kõige pikem teekond, mille käigus oli plaan sulgeda ring ümber Phang Nga provintsi, et jõuda õhtuks tagasi Phuketti.
Alustasime sõitu varajasel hommikutunnil, mistõttu uduloor kattis maagiliselt nii autoteed kui ka mägedevahelised madalamad kohad. Nii rohi kui teed ääristavad vihmametsad läikisid veest, mille autoriks oli sipelgate prognoositud öine vihmavaling. Teeääres kõndisid kõrvuti kaks oranžis rüüs munka, kelle peade kohal avatud suur oranž vihmavari püüdis kinni üksikud langevad vihmapiisad.
Oma esimese hommikuse sihtkohana külastasime kohalikke Kapongi kuumaveeallikaid, mida oli eelneval õhtul soovitanud Gerardus. Erinevalt populaarsetest Krabi kuumaveeallikatest olid siinsed veeaugud Gerarduse sõnul looduslikumad ning suurema turismi poolt puutumata. Tõepoolest, leidsime end tol varajasel hommikutunnil taaskord ainsate külalistena sooja, auravat vett nautimas. Vihmahooaja veerohkuse tõttu voolas mägedest alla külm oja, millega liitus ojapervelt maapinnale tungiv kuum väävlihõnguline maapõuevesi. Lesisime oja keskel, liigutades enda ümber kive, et segada maapõuest pinnale tungiv kuuma maapõuevesi jaheda vihmaveega. Olime looduslikus mineraalidest rikastunud spaas või õigemini paradiisis, kus temperatuuri reguleerimise mehhanismiks olid ojapõhjas lesivad siledad kivid.
Jätkasime teed mööda Phang Nga väiketeid, imetledes ümbritsevat loodust ning Kagu-Aasia kontekstis äärmiselt puhast ja organiseeritud külaelu. Suuremale põhiteele tagasi jõudes soetasime teepervel duriane müüvalt härrasmehelt 35 bahti ehk 90 eurosendise kilohinnaga kolm väikest viljade kuningat, teadmisega, et koju naastes tuleks säärase luksuse eest tasuda vähemalt 12 eurot ja sedagi külmutatud kujul.
Müügimehele raha ulatudes ilmus meie kõrvale grupp kohalikke, kes entusiastlikult itsitades hüüdsid ühes kooris: "Farang! Farang! Farang!" (eesti k. "Välismaalane! Välismaalane! Välismaalane!") Kõige julgem ja tõenäoliselt kõige keeleoskajam grupis lisas see peale katkises inglise keeles: "Sulle meeldib durian?", mille peale mina teadsin kosta vaid seda, et midagi durianist maitsvamat on siin elus keeruline leida. Mind ei üllatanud hetkeksi nende hämming, sest tõsiasi on ju see, et väljaspool Kagu-Aasiat inimesed vabatahtlikult durianisugust spetsiifilise maitse ja haisuga vilja naljalt suhu ei pistaks.
Külastasime tee peal ka Takua Pa regiooni ning samanimelist väikelinna, kus kohtusid omal ajal erinevad võõrvõimud, et kaevandada piirkonnas küllaldaselt leiduvat tina. Kuigi tänapäeval polnud kaevandamisest suuresti midagi järel, siis kohalikud tailased ning metallikaupmeeste järglased olid oskuslikult muutnud Takua Pa vanalinna turismiatraktsiooniks, kus külalised võisid nautida nii Hiina kui ka Portugali sugemetega hooneid linna peatänaval. Võib-olla oli see vihmahooaja tõttu või ehk oli turism kaotanud piirkonnas endise võlu, kuid ütlen ausalt, et minu jaoks ei olnud tühjas Takua Pa linnas kuigi palju teha või näha.
Takua Pa'st lahkudes leidsime end pealinnast Bangkokist alguse saavalt ning enam kui 1200 km pikkuselt Phet Kasem nimeliselt teelt ehk teisisõnu maanteelt number 4. Sellega ühes olime sattunud piirkonda nimega Khao Lak, mis ulatus kümneid ja kümneid kilomeetreid pikki Andamani mererannikut kuni Phuketi saareni välja. Võrdlemisi madala asustustihedusega Phang Nga provintsis paistis Khao Lak eriliselt välja, kuna just siia koondus suur osa provintsi rahvastikust, kelle elu oli Andamani mere äärde toonud lugematud kuurortid ning neis puhkust veetvad tuhandeid väliskülalised.
Maanteed number 4 mööda sõites tundsime kusagil ajusopis selget emotsionaalset muutust. Kui eelnevatel päevadel olime end tundnud maadeavastajatena, kes olid päriselt osa Taimaast, siis nüüd olime taaskord libisenud turistide sekka. Ühtäkki ei olnud me enam erilised, vaid järgisime suunavaid nooli, inglisekeelseid silte ning teisi heledate silmade ja pikkade nosplitega välismaalaseid, just nagu seda olin ise.
Võtsime sellegipoolest olukorrast viimast. Külastasime Khao Lak-Lam Ru rahvusparki, astudes prantslastest matkaliste kandadele ning saades üheskoos Andamani hiiglaslikest merelainetest läbimärjaks. Külastasime ka üht paljudest piirkonna koskedest, makstes farang'ina viiekordse sissepääsutasu, ning nautisime Sarasini silla all meretoitu, mis serveeriti lauale, kuhu eelkäijad olid kirillitsas raiunud tulevastele külalistele roppuseid. Ja kõige tipuks vaatasime kaunist päikeseloojangut Phuketi lennujaama kõrval paikneval Naiyang'i rannal. Ka kõik see oli paradiis, hoolimata kaasfarangide produtseeritud lärmist ning sooja õhu poolt ninasõõrmetesse kanduvast tuttavast marihuaanalõhnast.
LAUPÄEV| 5. august 2023. a:
"Lahkumine"
Phuket
Laupäeva pärastlõunal lahkusime sellest imekaunist maailmanurgast, seades lennuki õhku tõusmisel silmad armsaks saanud Phang Nga lahe suunas. Kui varem ei mõistnud ma lõpuni Tai populaarsuse fenomeni, siis passides nüüd lennukiaknast välja ja mõeldes läbitud teekonnale, sain hoobilt aru, miks naeratuste maa on paik, kuhu väliskülalised tulevad ikka ja jälle tagasi.
Reisi käigus sain ma mõistma ka seda, et kauni paiga külastamiseks ei ole tegelikult head või halba aega. Kui talvisel Taimaal võib nautida päikest, merd ning suhtelist kuivust, siis vihmane suveperiood toob lauale lopsakad vihmametsad, energeetiliselt voolavad joad ning kohati tänuväärse turistide põua. Seejuures ei ole tähtis, kas naudid mugavat kuurortielu või eelistad motikaga vallutada kõrvalisi metsateid, sest tailaste naeratav nägu ning paeluv kultuur poevad tänumeelse külalise südamesse kõikjal ja alati.