Mõned päevad pärast märtsikuise reisi lõppu tundsin suurt tungi sirbikujulisse riiki naasta. Selleks sai reserveeritud järjekordne ekspeditsioon (arvult viies), et avastada Vietnami keskosa, mis oli senimaani olnud suures osas terra incognita – tundmatu maa.
Teadsin, et juunikuusse plaanitud reis tähistas Vietnami vihmahooaja algust. Reisiplaan sai tõsisema tagasilöögi aga alles mai lõpus ehk nädal enne reisi, kui avastasin suure hilinemisega, et mõnes reisimarsruudile jäävas piirkonnas sajab ühes keskmises juunis ca 25 päeva ja mõnel aastal koguni poole meetri jagu vihma. Kavandatav ekspeditsioon oli niigi lühike, mistõttu reisiplaanis tuli läbi viia muutus.
Otsustasime, et alternatiivina võtame suuna hoopis Mekongi jõe delta suunas, mis tõotas tegelikult tulla enam-vähem sama vihmane. Olime nimetatud piirkonda juba varem külastanud, ent sel korral oli plaan varem tallatud radade kõrval ka veidi kaugemale kiigata, sh naaberriigi Kambodža piirialadele. Et asjale veidi vürtsi lisada, seadsime reisiks ka kaks omalaadset väljakutset:
Nosida ja samaaegselt dokumenteerida võimalikult palju erinevaid Mekongi delta ehk Vietnami "puuviljakorvi" kõige maitsvamaid troopilisi puuvilju.
Leida maakaardilt Mekongi delta ehk Vietnami kõige lamedama maanurga kõige kõrgemad mäenupud ning viia igas mäenupus läbi üks erakorraline visiit.
Mõeldud, tehtud!
TEISIPÄEV | 6. juuni 2023. a:
"Troopiliste viljade jahil"
Saigon - My Tho - Vinh Long
Ärkasime Indohiina nimelises hotellis, mis rokkis nimele vastavalt Indohiina kultuure esindava interjööriga. Ho Chi Minh'i linna ehk Saigon'i tänavatelt kõlasid motikate pasunad ning kusagilt aknanurgast tungis ruumi värske saia lõhna. Kell näitas 05:00, mis Vietnami mõistes tähendas seda, et linn oli ärganud.
Kiire hambapesu ning seljakott selga, leidsime end Saigoni kitsastelt vahetänavatelt, kus pulbitses elu. Väikestel värvilistel plasttoolidel, nagu Vietnamis tavaks, istusid härrad ja prouad, kes kõnelesid, naersid ning luristasid nautides riisinuudleid. Neist kõmpis kaarega mööda kõhna koer, kelle nägu ei varjanud nukrust. Üle tee tänavanurgale olid laotud kibemelonid, kõrvitsaõied ning kõikvõimalikud troopilised puuviljad. Viljade kõrvale paigutatud õlekorvist tungisid välja kollakad kanajalad, milles oli mõni tund tagasi voolanud tõenäoliselt elu. Säärase sagimise ja sumina keskel haarasime hommikusöögiks traditsioonilise banh mi saia ning istusime takso peale, et asuda teele mootorrattalaenutuspunkti suunas.
Laenutuspunktis ootas meid pontsakas noormees, kes ulatas naerusuiselt võtmekimbu ning teavitas asjalikult, et kütusepaaki ei ole tagastades vaja täita. Seejuures lisas ta, et igasuguste väiksemate õnnetuste puhul pole tarvis muret tunda ning ka suuremate õnnetuste korral ei tasu muretseda, sest võtmekimbul oleva numbri abil on alati võimalik laenutuspunktiga ühendust võtta. Säärase sõnumiga hüppasime motika selga, lootes, et ekspeditsioon ei too endaga kaasa ei väiksemaid ega suuremaid äpardusi.
Esimese paari tunni eesmärk oli kõige kiiremat teed pidi Saigonist ja sellest vahetult lõunasse jäävast Long An'i provintsist läbi sõita. Teed Saigoni linnas ja selle ümbruses on äärmiselt tolmused, hingetud ning inimestest tulvil, mistõttu oli igati mõistlik sellele ebameeldivale ülesandele kiiresti linnuke kirja saada.
Umbes kaks tundi ning mõni tuhat kopsutäit tolmu ja heitgaase hiljem saabusime Mekongi jõe ääres asuvasse My Tho linna. My Tho rajasid 17. sajandil Formosa saarelt (tänapäeva Taiwan) pärit põgenikud ning tänaseks oli linn kasvanud üpris tõsiseltvõetavaks kahe Tartu suuruseks asumiks, kus õitses nii puuvilja kui ka meretoidu äri. Meretoidu kõrval uhkeldas linn ka Vietnami suurima maofarmiga ning ühtlasi võis vaadelda My Tho'd kui väravat Mekongi deltasse.
Siinkohal tasub selgitavalt lisada, et Mekongi delta ei ole päris tavaline jõesuu. Nimelt on Mekongi delta massiivne maalapp, mis katab ca 40000 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu 90 protsenti Eesti pindalast. Suurema osa sellest moodustavad jõed, kanalid, sood ning saared, mis omakorda on koduks lõpututele riisipõldudele, viljapuude istandustele, templitele, pagoodadele ning kõige tipuks enam kui 20 miljonile elanikule, kellel lasub vastutus toita nii Vietnami kui ka rahvusvahelist kogukonda.
Varasemast reisist tuttavasse My Tho'sse me pikalt ei jäänud. Ületasime 2,9-kilomeetrise Rach Mieu silla abil Mekongi jõe ning leidsime end ühe hetkega Loi Quan'i nimeliselt saarelt.
Kui Mekongi delta on Aasia üks viljakamaid piirkondi, siis Loi Quani saar on omakorda nimetatud piirkonna üks viljakandvamaid sektsioone. Seetõttu on enamik saarest kaetud troopiliste viljapuudega, mis pakkusid ideaalse võimaluse vastu minna oma esimesele väljakutsele: nosida võimalikult palju erinevaid puuvilju.
Sõitsime piklikku saart mööda paralleelselt Mekongi jõega, imetledes kaootiliselt väänlevaid teid, mille mõlemaid pooli ääristasid kõiksugu viljapuud – guaavad, mangod, durianid, longanid, rambutanid, mangustanid, banaanid, kookosed, leivapuud jpm. Kuna Vietnami suvi on kuum ja niiske, siis otsustasime teha vahelduseks väikese puhkepeatuse, et manustada puuviljasaaga esimese viljana noore kookose vett.
Tee kõrval võrkkiigel lesis mees, kelle külje all lebas pundar kookosviljadega. Pöördusime oma tellimusega mehe poole, mille peale too küsis nagu muuseas: "Kas teil lapsi on?" Mingil kummalisel kombel olen Vietnamis järjepidevalt kokku puutunud olukorraga, kus küpsemas eas võhivõõrad ei ütle isegi tere, kuid mingil põhjusel uurivad suure tuhina ja enesekindlusega, milline näeb välja minu perekondlik profiil. Ei tea, mis on selle mõnevõrra veidra küsimuse täpsemad tagamaad, ent kahtlemata peegeldab see asjaolu, et Vietnamis on prioriteedid selgelt paigas ning perekond on alati A ja O.
Võtsin sõõmu kookosvett, vastasin viisakalt küsimusele ning tutvustasin meie ekspeditsiooni eesmärke. Kuuldes, et meil on huvi taimede ja puuviljade vastu, surus rõõmsameelne vietnamlane mulle käe peale kimbu suhkrubanaane – s.o õhukese koorega minibanaanid – ning taris seejärel mind varrukat pidi tagaaeda imetlema tema noori poomelo- ja kakaopuid. Moment hiljem krahmas mees kakaopuu otsast noore kakaovilja, mille sees olevate ubade ümber jäävat valget kesta me seejärel laua taga ühes nosisime.
Kookosvee ja kakaovilja manustamise järel jätkasime sõitu rohelust täis teed mööda, tehes regulaarseid peatusi, et ikka ja jälle midagi huvitavat uudistada. Näiteks paistis mõne kilomeetri pärast silma imekaunis kookospalmidega metsatukk, kus kookospalmide vahel kükitas eemal asuvat istandust majandav naisterahvas.
Lähenesime naisterahvale, et kõneleda veidi kookosviljadest ja kookosmajandusest üldisemalt. Naine ei olnud tagasihoidlik ning kirjeldas usinalt, kuidas viimaste aastate pandeemia oli andnud suure löögi põllumajandusele ning illustreeris isiklike näidete abil sellega seotud eluraskusi. Ka ei varjanud naisterahvas uhkust oma enda toodangu üle, väites, et konkreetse piirkonna kookospähklid on Vietnami parimad, mistõttu suurem osa tema enda toodangust ei ole mitte kohalikuks tarbeks, vaid eksporditakse kaugele pealinna, Hanoisse, riigi põhjaosas.
Külakostina avas proua Nguyen [hääldus: 'u-in'] – perekonnanimi, mida kannab ca 40 protsenti Vietnami rahvast – idanenud kookosvilja, mille sees olev vesi oli asendunud krõmpsuva käsnalaadse sfääriga ehk kookosvilja embrüoga. Krõmpsuv kookospall maitses soolakasmagus ning selle kastmisel õlisesse kookoslihasse tekkis omalaadne maitseelamus, mis meenutas mõnevõrra lapsepõlves manustatud võileiba.
Suunurgad kookosest õlised, jätkasime sõitu läbi troopilise paradiisi, õgides väikeste vahepeatustega haisvat viljade kuningat duriani, müstilise välimusega viljade kuningannat mangustani, tutti-frutti maitselisi komme meenutavat cempedaki, silmamunaga sarnanevat longani jpm.
Süües aplalt kõiki neid vilju, pidin tegema ausa ülestunnistuse – õunad, ploomid ja kreegid on kõik küll maitsvad, ent külmas kliimas üles kasvanud inimesele maitsevad eksootilised puuviljad kuidagi eriliselt hästi. On vististi tõesti ju nii, et inimesena januneme sageli just selle järele, mida meil külluses ei ole. Mekongi deltas ei eruta kedagi troopilised puuviljad. Kui näitad Mekongi inimesele aga mustikaid või maasikaid, siis lähevad silmad kahtlemata elevusest punni. Säärases kontekstis on üpris naljakas mõelda, et Eestis kasvavad mustikad mõnes männimetsas lausa vaibana.
Kuna Mekongi deltas oli parasjagu rambutani (litši ja longani lähisugulane) hooaeg, siis ääristasid tänavaid punasesse värvunud viljapuud, mis muutsid saare eriti ilusaks. Ühel kitsal vaheteel kaardusid rambutanid iseäranis kutsuvalt üle aia, mistõttu oli üsna raske tagasi hoida kiusatust kätt ahvatlevate viljade suunas sirutada. Tuletades meelde lapsepõlves omandatud raksus käimise oskusi, krahmasingi puuoksalt karvase vilja, millele vietnamlased on andnud tabavalt nime chom chom ehk 'sasipea', ning koorisin selle manustamiseks sobilikku vormi.
Maitsvat vilja suhu toppides ilmus viljavaraste kõrvale äkitselt motoroller, millel istuv naerusuine proua, viljade õiguspärane omanik, haaras korvist kilekoti ning proovis seda üpris jõulisel moel näppajate suunas ulatada. Kui tegemist oleks olnud paari aastakümne taguse ajaga, siis oleks keha täitunud tõenäoliselt adrenaliiniga ning jalad teinud kiiresti leebet. Sel korral olid asjalood aga hoopis teistsugused. Jalgade asemel tuli kasutada suud ning jooksmise asemel tuli naisterahvast pikalt veenda, et kahel vagabundil puudus vaba ruum, et pintslisse pistetud viljadele lisaks veel täiendav kilekott endaga võtta.
Võideldes vahelduvate vihmadega, jõudsime lõpuks Loi Quani saare tippu. Kui saarele jõudmiseks olime ületanud Mekongi jõe, siis nüüd olime ühtäkki sattunud Ham Luong'i ehk Mekongi jõe 70-kilomeetrise haru äärde. Ham Luongi ületamiseks tuli kasutada Mekongi delta üht levinumat transpordimeetodit ehk praamiteenust. Ulatasime piletimüüjale 6000 dongi (23 eurosenti) ning sõitsime mootorratturite karjas praamile.
Ham Luongi jõe ületamise järel leidsime end järjekordsel piklikul põllumajandussaarel. Nagu saarel number üks, nõnda ka saarel number kaks oli eesmärk sõita saare tippu, kus meid ootas järjekordne jõgi ning järjekordne praam. Täpselt nagu eelneval saarel, rallisime mööda kitsaid, troopilisi teid, nautides kookospalmide ja värviliste lillede mängu, imetledes kauneid paate ja kanaleid ning manustades (eesmärgile kohaselt) enam kui tosinajagu erinevaid troopilisi vilju.
Istmikus kramp, jõudsime päikeseloojangul lõpuks saare number kaks tippu, kus Co Chien'i jõe ääres oli meid parasjagu ootamas valge praam. Teiselpool jõge paistsid ehapunas kirikutipud ning linn nimega Vinh Long (eesti k. 'igavene jõukus'), kus plaanisime veeta järgneva öö.
KOLMAPÄEV | 7. juuni 2023. a:
"Keraamika, riis ja suurlinnamelu"
Vinh Long - Can Tho
Öösel oli lakkamatult sadanud, mistõttu troopilised ronitaimed ja lugematud keraamilised kujud majutuse hoovis olid kaetud veepiiskadega. Sadanud vihm oli teinud korraliku töö, sest ka õhk oli tavapärasest oluliselt puhtam ja värskem.
Istusime hoovis laua taga, samal ajal kui pererahvas turgutas meid vietnamipärase pho supi, kleepuva riisi ja vutimunade ning kõiksugu maitsetaimedega. Toidu kõrval oli rüüpamiseks vietnami kohv ja populaarne kumkvaadi ehk kääbusapelsini jook. Vaatasime tänaval kulgevat liiklust ning üle tee kõrguvat kirikut, mille torni olime eelneval õhtul silmanud teiselpool jõge asuvalt saarelt.
Söögid söödud, oli aeg taaskord teele asuda. Kuigi pererahvas pakkus võimalusi ümbruskonnas ringi vaadata, pidime sõbralikult ära ütlema, sest päevane teekond oli ette planeeritud ning eesootav päev tõotas tulla vihmane.
Ei olnud juhus, et eelneval ööl viibitud kodumajutust kaunistasid erisugu keraamilised kivid ja figuurid. Nimelt oli Vinh Longis keraamika tööstusel üpris tsentraalne roll. Seda oli näha kõikjal linnatänavatel, aga veelgi enam äärelinnas, kus teeääri domineerisid suured põletusahjud, millede korstendest tungis välja tumemusta suitsu. Põletusahjude ümber võis täheldada kümneid ja sadu agaralt toimetavaid töömehi ja -naisi, kes hoolimata haisvast suitsust ning kurnavast tööst ei varjanud oma heatahtlikkust ja rahulolu.
Sedasi ringi vaadates sain teada, et siinne keskkond oli keraamika tööstuseks igati soodne. Ühest küljest võimaldas jõgede ja kanalite rohkus toodangut hõlpsalt üle kogu Mekongi piirkonna tarnida ning teisalt pakkus savirikas pinnas ligipääsu toormele, millest saab alguse keraamika sünnilugu.
Vinh Longi linnast ja keraamikakülast väljudes ootas meid klassikaline Vietnami maapiirkond. Soetasime oma viimased kreemised durianid ja karamellimagusad cempedakid, sest teadsime, et suured puuviljaistandused olid jäämas seljataha. Neid asendasid nüüd silmapiirini ulatuvad riisiväljad, mis vaheldusid arvukate jõgede ja kanalitega.
Kui mõne inimese jaoks on lõputud põllud igavavõitu, siis minu jaoks ei muutu horisondini ulatuvad riisipõllud kunagi tüütuks. Ka seekord ei olnud erand. Vaatasin, kuidas mõned riisipõllud olid pruunid ja vesised ning alles ootasid noori taimi. Teised jälle olid neoonrohelised ning kolmandad kollased, ootamas iga-aastast lõikust. Oli ilmne, et Vietnamis, maailma ühes suurimas riisieksportijas (olenevalt aastast 2. või 3. kohal), ei peatu riisi kasvatamine kunagi.
Kuna riisi kasvatamine on töömahukas ettevõtmine – traditsiooniline riisikasvatus on ligi kaks korda töömahukam kui kartuli- või nisukasvatus – ning suur osa põllumajandusest viiakse Vietnamis endiselt läbi traditsioonilistel meetoditel ja käsitsi, siis oli keeruline mitte märgata põldudel askeldavaid inimesi. Alatihti võis märgata päikeselõõmas rügavaid tumepruuni ülakehaga meesterahvaid ning nende kõrval sama innukalt rügavaid naisterahvaid, kes heleda nahavärvi säilitamiseks – iluideaal, millele on fokusseerunud märkimisväärne osa Aasia naissugupoolest – olid enamasti hoolikalt kaetud.
Ilusate, töökate inimeste kõrval paistsid riisipõldude keskel ikka ja jälle silma traditsioonilised hauad. Neis puhkasid praeguste töörügajate esivanemad, kes olid samu põlde harinud tõenäoliselt aastasadu. Riis on vietnamlased üle kasvanud, riis on nende toit ja jõukus, mistõttu ei ole üllatav, et just riisiväli on paljude vietnamlaste silmis ka kõige sobilikum puhkepaik.
Austraalia ehituspoest soetatud rohelised vihmaponchod seljas, jõudsime riisiväljade vahelt peagi järjekordse jõeni. Meid tervitas Kambodža pealinnast Phnom Penh'ist alguse saav ning Ida merre suubuv mudakarva Hau jõgi. Soetasime nosimiseks suure peotäie rambutane (15000 dongi e. 58 eurosenti kilo) ning veeresime ühes kaasreisijatega praami peale.
Pardale jõudes tõusis tuul ning taevas tumenes. Kagu-Aasia vihmahooajal on tavaline, et ilmastik muutub radikaalselt kõigest minutite jooksul. Vaatasin, kuidas kaasreisijad võtsid hämmastava sünkroonilisusega välja oma vihmakeebid ning tõmbasid need samasuguse harmooniaga üle oma peade. Lained pekslesid vastu praami keret, suured vihmapiisad maandusid lapikuna praami katuseta ninaosale ning tõusev tuul lennutas juhuslikku kilekotti mööda tekki.
Praamipersonal haaras lendlevast kilekotist ja omaniku kaotanud riidenärtsust ning viskas mõlemad otsusekindlalt üle parda Hau jõkke. Esimest korda Vietnamis olles oleks seesugune tegevus mind tõenäoliselt üllatanud, ent eelnevate ekspeditsioonidega oli säärane vaatepilt saanud minu jaoks kurvaks osaks tänapäeva Vietnami identiteedist. Nagu arvukad ülekäigurajad, millel puudub lõpp ja algus, või vietnamlaste suur armastus hambaorkide vastu.
Seejuures ei ole vietnamlased kindlasti mitte räpased inimesed või suursugused tarbijad. Kahtlemata on teadmatus osa valemist, ent lõppkokkuvõttes on igasugused kunstlikud materjalid ühiskonnas võrdlemisi uus nähtus ning paraku ei ole siinmail prügimajandus sääraste trendidega suutnud kaasas käia. Ja mida sa siis teed, kui leiad end ühtäkki kilekottide ja vahtplasti keskel? Põletad, matad maha või viskad põõsa alla.
Statistiline tõsiasi on see, et keskmine vietnamlane genereerib 3-4 korda vähem plastprahti kui keskmine ameeriklane, ent viimane oskab seda taaskasutada, maha matta või kavalalt üle ookeani tagasi hiinlastele ja vietnamlastele saata. On kurb reaalsus, et mõne aastakümnega on Vietnami jõgedes, mägedes ja teedel tekkinud sedavõrd palju prahti, et selle kõige puhastamisega peavad tõenäoliselt suurt vaeva nägema mitmed edaspidised generatsioonid.
Hau jõe ületamise järel olime jõudnud Can Tho linna. Can Tho on enam kui miljoni elanikuga Mekongi pealinn ning ühtlasi suuruselt neljas linn Vietnamis. Eelnevale lisaks on Can Tho mõnevõrra ka turistide linn, sest iga Mekongi külastaja leiab end mingil hetkel just siin, uudistamas arvukaid templeid ning Can Tho jõel asuvat kurikuulsat ujuvturgu.
Tegime kerge lõunasöögi ja kohvi ning jätkasime meiegi vihma trotsides külastust linna erinevates templites. Kuigi statistiliselt ei ole Vietnam oluliselt religioossem maa kui Eesti – ja see räägib Vietnami kohta üpris palju – siis Vietnamis on kahtlemata oluliselt arvukamalt kõiksugu pühakodasid. Üksnes ametlikke budistide templeid on üle riigi enam kui 17000 tükki. Kui neile lisada juurde kõiksugu mitteametlikud templid, kirikud ja muude ususuundade pühakojad, siis saab selgeks, miks ka kõige kaugemates Vietnami maanurkades võib alati näha hästi hoitud kultushooneid.
Isegi kui kõik muu laguneb või on vana, siis Vietnami templid on üldjoontes tõepoolest hästi hoitud. Ja minu jaoks on neis alati mingisugune rahu. Muidu tolmuse ja mürarikka keskkonna kõrval pakuvad templid vaikust, munkade laulu, gongihäält, kaunist aiakunsti, huvitavat arhitektuuri ning sageli sama huvitavat ajalugu.
Kuna pärastlõuna jätkus vihmastel nootidel, võtsime suuna Can Tho põhjapoolsesse äärelinna, kus meid ootas ees ööbimine. Saabusime ööbimispaika alles õhtupimeduses. Meid ootas ees võõrustaja, kelleks oli perenaine nimega Uyen. Uyen, kelle nimi viitab kohalikus keeles sarmile ja elutarkusele, võttis meid sõbralikult vastu ning juhatas pikema jututa taevasiniste seintega toa suunas. Olime väsinud ja küllap luges seda väsimust naisterahvas ka meie nägudelt.
NELJAPÄEV | 8. juuni 2023. a:
"Mekongi kõrgemaid tippe avastmas"
Can Tho - Ba Chuc - Vinh Tam
Ärkasime kella viie ajal kuke kiremise peale. Olime hästi puhanud, mistõttu polnud põhjust kurta. Seda enam, et mulle on mingil põhjusel alati meeldinud hommikune kukehääl.
Praotades toaukse, avanes vaade hubasesse sisehoovi, kus laius suur väliköök. Selle kõrval sirgus karamboola ehk tähtviljapuu, mille all laius tagasihoidlik maalapp värske salati, koriandri ja muude maitsetaimedega. Ukse taga lesisid neli koerakutsikat, kes ootasid majutuse ainsate külaliste ärkamist. Ukse avanemisel hüppasid kutsikad kärmelt jalgele, et külalisi oma väikeste käppade ja keelega tervitada.
Olgugi, et oli alles varahommik, istus Uyen sisehoovis ning ootas külalisi. Uyen, kes majutusäri kõrval eksportis Saksamaale erisugu maitsetaimi, rääkis põgusalt oma elust ja plaanidest. Ta sirutas välja nimetissõrme ning osutas üle tee asuvale kraavile, kus voolas rohekaks tõmbunud vesi, milles hõljus õli ühes olmejäätmetega. Uyen kõneles hoogsalt, kuidas ta oli rajanud majutusasutuse just siia – mitte-millegi-keskele – eesmärgiga meelitada ligi turism ning pakkuda seeläbi kohalikele tööd-tegevust ja loodetavasti ajapikku kujundada puhtam ja loodussõbralikum elukeskkond.
Ambitsioonikate mõtete järel, hüppas Uyen motika selga ning sõitis turule, et soetada värsket kraami hommikusöögiks.
Sõime koos Uyeniga värskeid nuudleid ja köögivilju ning magustoiduks naabriaiast korjatud mangustane. Söömise ja jutuajamise järel pidime Uyeniga kurbusega hüvasti jätma, sest ees ootas tee Kambodža piiri ääres asuvate mägede suunas. Just nimelt, kui seni oli Mekong olnud nagu Mekong ikka – lauge nagu riisipaber – siis täna pidi kõik muutuma.
Tee Kambodža piiri suunas kulges esialgu nagu tee ikka – riisiväli, jõgi, riisiväli, jõgi, juhuslik mangoistandus jne. Mingil hetkel võis üha enam näha aga lootoslillede istandusi. Lootoslilli kasvatatakse Vietnamis kindla põhjusega. Ühest küljest on lootos Vietnami rahvuslill, mille iga osa, olgu selleks siis õis, juur või vars, täidab mingisugust kulinaarset või meditsiinilist funktsiooni. Teisalt on lootos vietnamlaste jaoks aga oluline rahvussümbol: nimelt sulgeb lootoslill igal õhtul oma õie ja vajub vee alla, et siis järgmine hommik puhta ja uuena jälle tõusta ja avaneda.
Sedasi riisivälju ja lootoslilli imetledes sõitsime vihma trotsides paar tunnikest. Ühel hetkel paistis neoonrohelise riisivälja taga horisondil midagi enneolematut: mägi.
Olgugi, et sõitsime isegi Vietnami standardite järgi äärmiselt halva kattega teel või õigemini teel, millel kate täielikult puudus, otsustasime mäge nähes gaasi juurde anda. Vihma ja muda trotsides sõitsime sedasi kümmekond kilomeetrit kuni ühel hetkel asendus tee üüratu auguga. Augus toimetasid ekskavaatorid ja kopalised, kelle juhid olid vihmaste olude tõttu parasjagu asju kokku pakkimas. Kiikasime üle augu serva, kust meile lehvitas vastu ekskavaatorijuht, hõigates: "Siit ei saa läbi tulla."
Riided ja motikas kaetud ühtlase mudakihiga, jõudsime lõpuks tagasi tee alguspunkti. Samal ajal olid tumedad pilved kulgemas Saigoni suunas ning neid asendas ühtäkki soe päikesepaiste, mis kuivatas rataste aluse tee ning muutis riietel oleva mudakihi koorikuks, mida võis sõrmede abil hõlpsasti eemaldada. See oli motivatsioonilaeng, mida me tol hetkel hädasti vajasime, et asuda uuesti teele – ikka mägede suunas.
Ei võtnud kuigi kaua, kui jõudsime Sap mäeni, mida olime tunnike varem silmanud kaugel horisondil. Sapi katsid värvikirevad punaste õitega leegipuud, millele vietnamlased olid andnud nime 'Phượng Vĩ' ehk fööniksi saba, viidates mütoloogilisele tulelinnule, kes müütide kohaselt tõusis ellu tuhast. Rühkisime mööda väänlevat mägiteed üles, märgates tee kõrval mitmeid templeid ja pagoodasid. See polnud üllatav, sest mäed on ikka ja jälle olnud budistide meelispaigaks. Mägedes on rahu ning feng shui, milles inimene tunneb end harmoonias ümbritseva keskkonnaga.
Tõele au andes oli tegemist vaevu mäega, sest Sap seisab kõigest 85 meetrit merepinnast (võrdluseks: Suure Munamäe kõrgus on 318 meetrit). Samas ei kahtle Sapi kui mäe õiguspärasuses keegi, sest vaade mäetipust oli üpris muljetavaldav, andes ühtlasi aimu sellest, kui lauge ja tasane on Mekongi delta. Vaadates lääne ehk Kambodža piiri suunas võis näha teisigi mäetippe, millest kõrgeim, Nui Cam (vietnami k. 'Keelatud mägi'), sirgub koguni 716 meetrit taeva suunas. Polnud kahtlust, et maastik oli radikaalselt muutumas ja seda kõike me kaema tulimegi.
Olgugi, et seljas olevad riided viitasid paari tunni tagusele heitlusele mudaga, tundsime esimese mäe ja selle otsas paiknevate templite avastamise järel, et olime ühtäkki läbinud sisemise puhastuse. Seda silmas pidades, otsustasime, et oleks igati mõistlik puhtaks teha ka motikas. Nagu Vietnamis ikka, toimub tee ääres ja tänavatel alati mingit laadi äri. Mäejalamile jõudes märkasimegi hallipäist härrasmeest, kes tundis sügavat huvi meie räpase sõiduvahendi vastu.
Ulatasime motika vanemapoolsele härrale, kes hoolimata oma east võttis kätte vooliku ning pritsis innuga vett motika suunas. Olulisem saast eemaldatud, haaras mees lapi ning küüris sellega rattad ja veljed ning puhus õhusurvega puhtaks ja kuivaks iga üksiku õõnsuse sõiduvahendi keres ja korpuses. Härra oli oma töös sedavõrd hoolas, et mingil hetkel pidime mehe töötuhinasse sekkuma, kuna selge oli asjaolu, et mootorrattas saab mõni tund hiljem nii või naa taaskord mustaks. Tänasime ja ulatasime talle viisakalt 20000 dongi ehk 78 eurosenti, mille peale vastas mees kerge muigega: "Vietnamis peab kõvasti töötama. Siin ei ole võimalik teeselda."
Sedasi sõitsime me edasise päeva mägedes ja mägede vahel, külastades riisivälju ja mäenuppudes kõrguvaid templeid. Kõneledes templitest, siis Kambodža piiri ääres asuv An Giang'i provints ei ole mitte ainult tuntud oma nn. seitse mäe poolest, vaid ka rikkaliku khmeeri kultuuri- ja ajaloopärandi tõttu. Sellest tulenevalt võis traditsiooniliste budistlike templite ja katoliiklike kirikute kõrval märgata üha enam hoopis omanäolisi, värvikirevaid hindude mõjutustega templeid.
Säärane järsk muutus kultuurilises miljöös ei olnud juhus. Nimelt kuulus Vietnami lõunaosa pikalt üle kogu Kagu-Aasia ulatuva Khmeeri impeeriumi (9.-15. sajand) koosseisu. Khmeerid, kes moodustavad tänapäeval enam kui 90 protsenti Kambodža elanikkonnast, elasid siin, Mekongi läänepoolseimas nurgas, erinevate võõrvõimude ja Kambodža valitsusrežiimide all kuni 1978. aastani, mil tänapäevane An Giangi provints ja Mekongi delta tervikuna sai Vietnami osaks.
Sellest ajaloolisest episoodist kõneles meile veidi täpsemalt mägede vahel asuv Ba Chuc'i asum, kus elust pulbitseva turu kõrval seisid üpris kõhedust tekitavana muuseum ja krüpt, mis meenutasid siin 1970. aastatel aset leidnud sündmusi. Nimelt korraldas Pol Pot'i nimeline karakter, kes oli toonase Kambodža ja nn. Khmer Rouge'i (Kambodža kommunistlik partei) režiimi ninamees just siin 1978. aastal suure verevalamise, mille käigus tapeti enam kui 3000 tsiviilelanikku. Vastureaktsioonina (ja kahtlemata enda huvisid silmas pidades), ründaski Vietnam Kambodžat ja tõukas brutaalse Pol Pot'i troonilt.
Ba Chuc'is toimunud veriseid sündmusi meenutab tänapäeval linna keskel asuv lootoslille kujuga valge hauaehitis või krüpt. Selles asuvad loendamatud klaaskastid, kuhu on asetatud soo ja vanusekategooriate alusel hukkunute luud. Pean tunnistama, et üpris kõhe oli astuda hoone keskele ning olla ühtäkki vastamisi sadade naiste ja meeste, noorte ja vanade koljude ja sääreluudega. Oli kõhe, sest kõik see oli kunagi olnud elu koos kõigi lootuste ja pettumustega, rõõmude ja kurbustega. Ja kõik see oli sedavõrd julmalt ja ükskõikselt inimestelt ära võetud.
Ba Chuc'i järel seadsime suuna Kambodža piirile veelgi lähemal asuva majutuse poole. Tuhisesime mööda kruusateid, mis nullisid hommikul tehtud mootorsõiduki pesu. Tolmuseid teid ümbritsesid horisondini ulatuvad riisiväljad ja sinavad mäed koos lugematute templitega. Riisiväljade vahel sahisesid tuules suhkrupalmid, millest valmistatud siirupit ja pruunikaid suhkrukuubikuid müüsid kohalikud innukalt tee ääres. Palmide all jooksid ringi khmeeri lapsed, kes tagusid käsitööna valmistatud ümmargust palli.
Jõudsime pika ja tegusa päeva järel lõpuks ööbimispaika. Manustasime kerge riisi ja õrnalt praetud köögiviljad ning heitsime pikali, vaadates, kuidas päeva viimane päike oli parasjagu lahkumas vahetult akna taga asuva lootoslillede välja taha. Tasusime ööbimise eest 200000 dongi ehk veidi vähem kui 8 eurot, nentides, et säärane vaade ja puhtad, valged linad olid tegelikult kahtlemata hindamatud.
REEDE | 9. juuni 2023. a:
"Mekongi jõge mööda"
Vinh Tam - Chau Doc - Cao Lanh - Cai Be
Nagu tavaks, ärkasime hommikul vara ning asusime teele. Säärane strateegia oli igati mõistlik, kuna hommikune temperatuur on mahe ning ka vihm kipub olema harvem just vihmahooaja hommikutundidel.
Sõitsime vahetult Kambodža piiri äärt mööda, mistõttu iga 10 minuti tagant või nii saime sõnumeid Kambodža telekommunikatsioonifirmalt. Chau Doc'i linnale lähenedes tervitas meid hiilgav 284 meetri kõrgune Sam'i mägi, mis on vaieldamatult üks Mekongi pühamaid paiku. Sam'i olulisusest räägib kõnekalt asjaolu, et tema jalamil ja tipus istub enam kui 200 erinevat templit, pagoodat ja pühamut, mis segavad endas kristlust, hinduismi ja budismi ning ühtlasi mitmesuguseid kultuure (sh vietnami, tšaami, india ja hiina), mille esindajad on siin ühel või teisel ajal asunud.
Kümnete templite seast külastasime meie Phước Điền'i või teise nimega Hang templit (vietnami k. 'Koopa tempel'), mis asus vahetult Sam'i mäe jalamil ning moodustas tegelikult suure templikompleksi, ulatudes treppe ja koopaid mööda peaaegu Sam'i mäe tippu välja. 19. sajandil rajatud tempel, mis oli esialgu vaid üks lihtne bambusehitis, sisaldas nimele kohaselt komplekset koobaste võrgustikku, erinevaid aedasid ja tiike, ning loomulikult templeid ja palveruume. Ronisime higistena mööda treppe ja koopaid mäe tipu suunas ning nautisime leegipuu varjus vaimustavaid vaateid üle riisiväljade Kambodža suunas. Mina olin siin ja nüüd, ent mõttes oli endiselt eile nähtud krüpt ning inimesed ja kultuurid, kes olid samu kaadreid aastasadu varem näinud.
Templikülastuse järel oli aeg jätkata teed Chau Doc'i linnakeskuse suunas. Vuhisesime hommikuste turgude ja lugematute templite vahel, nautides kuuma päikest ning sooja tuult, mis kuivatasid suurest ronimisest higiseks muutunud rõivad.
Chau Doc'i südames tervitas meid suur paraad. Ümbritsevatest provintsidest olid kokku tulnud arvukad meeskonnad, kes kulgesid tantsurütmis ja rividena mööda linnasüdant, kandes samal ajal kätel kaigaste otsa kinnitatud draakonit (nn hiinapärane draakonitants). Paraadi taustal, tänava lõpus, säras tuttav Hau jõgi ning teiselpool jõge paistis tagasihoidlik Châu Phong'i küla, mis pidi olema meie järgmine sihtkoht.
Chau Phong ei oleks muidu kuidagi silma paistnudki, kui taevasse ei oleks kõrgunud sihvakad tornid, mis lähemale jõudes osutusid minaretideks. Minaretide kõrval paiknes valge mošee ja väsinud olemisega kalmistu, kus lebasid sajad araabiakeelsete kirjadega hauakivid. Mošee küljel asuval platsil istus grupp noori poisslapsi, kelle pead kattis ümmargune araabiapärane taqiyah müts ning kelle tähelepanu oli pööratud sarongi kandva halli habemega õpetlase suunas. Pühakojani viival teel toimetas vietnamipärast koonusmütsi ja hidžaabi (s.o muslimi naiste seas levinud peakate) kandev naisterahvas, kes pühkis aeglaste liigutustega mošee kalmistult teele sattunud liivaterad.
Olin sattunud ühte üpris kummalisse Vietnami nurka, kus ei valitsenud ei budism, kristlus ega ebausk. Nimelt asus väikeses Chau Phong'i külas küllaltki märkimisväärne Cham'i muslimi kogukond. Tõenäoliselt kõige kontsentreeritum muslimi kogukond terves riigis. Kui Vietnamis tervikuna on hinnanguliselt ca 50000 islamiusulist, siis umbes kümnendik neist asus just siin Chau Phong'i külas. Ja seda kõike oli ümbritsevas näha ja tunda. Rõivastes, arhitektuuris, kirjas ja toidus.
Oli üpris sürreaalne end ühtäkki leida niiske ja viljaka Mekongi troopika asemel kuiva ja liivase mošee kõrval, mis oli siia justkui teleportitud Lähis-Idast. Vaatasin, kuidas inimesed valmistasid tänavatel halal toitu, kuidas ümmarguste mütsidega noormehed istusid oma kullatud aknaraamidega kodutreppidel ning kujutasin ette, kuidas imaam ronib hommikul minaretti tippu, et anda teada algavast palvusest. Ikka ja jälle pean endale tõdema, et Vietnam ja maailm tervikuna on etteaimamatud.
Chau Phong'ist jätkus tee võrdlemisi kuiva ja ebamekongilikuna järgneva tunnijagu sõitu. Tee ääres võis märgata jätkuvalt palmisuhkruärisid, millele lisandusid nüüd brokaadile ehk iseloomuliku metalliseeritud niidiga ornamentilisele riidele spetsialiseeruvad poed.
Siinkohal pean mainima, et minu jaoks on ütlemata huvitav, kuidas Vietnamis ringi kulgedes tajub väga selgelt, kuidas iga Vietnami piirkond on spetsialiseerunud mingile konkreetsele tootele ning kuidas iga piirkond on seejuures oma toodangu üle ütlemata uhke. Oma seekordsel reisil olin väisanud muuhulgas kookospalmidele keskendunud piirkonda, keraamikaküla, graniidiärile fokusseerunud linna, suhkrupalmiistanduste rajooni, tekstiiliküla ning isegi rotilihale orienteeritud piirkonda.
Tunnijagu sõitu Chau Phong'ist Saigoni suunas jõudsime taaskord Mekongi jõe äärde, mille ületamise järel sattusime üpris maalähedasse piirkonda, kus teeääri domineerisid suured puurid kirjaga "Chuột đồng" ehk eesti keelde tõlgituna "riisivälja rott". Tõepoolest sibasid puurides jurakad hallikaspruunid närilised, mida ümbruskaudsed ärid müüsid nii värske liha, grillitud kauba kui ka supina. Kuulujuttude kohaselt oli nõudlus rotiliha vastu mõnes piirkonnas lausa nii suur, et lisaks kohalikule ressursile imporditi riisivälja rotte koguni Kambodžast lisaks.
Oma edasise päeva sõitsime sisuliselt tervikuna järgides Mekongi jõge. Ei pea vist eraldi välja kirjutamagi, et Mekong on võimas, saades alguse Tiibeti kiltmaa sulavetest ning voolates sealt edasi läbi Hiina Yunnani provintsi, Myanmari, Laose, Taimaa, Kambodža ja Vietnami kuni Ida mereni (samuti Lõuna-Hiina meri) välja. Oma enam kui 4900-kilomeetrisel teekonnal on Mekongi jõgi seega mitte ainult toitja Mekongi deltas elavatele vietnamlastele, vaid hinnanguliselt enam kui 300 miljonile inimesele üle kogu Kagu-Aasia.
Kõneledes kohalikega, ei saanud keegi kõrvale jätta asjaolu, et Mekongi jõgi oli ajalooliselt näinud märksa rõõmsamaid aegu. Nimelt on mudakarva pruun jõgi, mis oma teekonna alguses voolab kristallselge sulaveena, olnud aastakümneid tööstus- ja majapidamissaasta ohver. Abiks ei ole kindlasti olnud ka Mekongi ülemjooksu kontrolliv Hiina, kes on aastatega rajanud Mekongi jõele 11 hiiglaslikku tammi, mis on tekitanud naaberriikides, s.o jõe kesk- ja alamjooksul, probleeme nii põua kui üleujutuste näol ning hävitanud selle käigus märkimisväärseid ajaloolisi kudemisalasid.
Enne päikeseloojangut jõudsime omadega lõpuks Mekongi jõe ääres asuvasse Cai Be linna, kus meid ootas rõõmsameelne perehotelli omanik Tuyet (eesti k. 'lumi'). Naisterahvas, kelle uhke hotell või õigemini villa oli ühtlasi tema enda kodu, võttis meid sõbralikult vastu. Kõnelesime Tuyet'iga veidike oma reisist, Cai Be linnast ning esimesel reisipäeval läbiviidud suurest puuviljarallist. Sõime õhtusöögiks värsket riisinuudlisuppi ja külastasime loojangul Tuyet'i duriani- ja guaavafarmi, kus külalislahke naisterahvas korjas meile kõige maitsvama kotitäie valgeid ja roosasid guaavasid.
LAUPÄEV | 10. juuni 2023. a:
"Tagasi suurlinna, tagasi argipäeva"
Cai Be - Saigon
Viimasel reisipäeval ärkasime eriti värske ja puhanuna. Tuyet oli alumisel korrusel väliköögis lauale pannud värsked banh mi saiad koos maitsetaimedega ning toimetas parasjagu elava tulega pliidi taga. Pannil praadisid kanamunad, wokis küpses varahommikul turult soetatud tofu ning potis podisesid köögiviljad. Muljetasime veidi veel oma reisist, vahetasime mõtteid, jagasime üksteisega kontakte ning jätsime kõige lõpuks teineteisega hüvasti. Ees ootas tolmune ja mürarikas tee tagasi suurlinna, tagasi argipäeva.
Nagu viimasel päeval ikka, panin kaamera käest, et meenutada möödunud reisipäevi ning imada endasse ümbritsevat keskkonda. Arusaadavatel põhjustel ei naudi iga inimene reisimist ning kindlasti mitte reisimist sel viisil nagu seda meeldib mulle teha. Mina aga ei saa üle ega ümber sellest joovastusest, mida pakuvad uued kohad, võõrad näod, omalaadsed kombed ja toidud. Kuigi Vietnam ei ole kindlasti kõige lihtsam ja steriilsem maa iseseisvalt ringi reisimiseks, pakub ta kindlasti kõike eelnevat ja veelgi enam.
Oma viienda Vietnami reisi lõpuks olin lootoslillede ja koonusmütside maal viibinud ca kaks kuud oma elust. Küllaltki pikk aeg, et üht ja teist kohta näha, kuid kindlasti mitte piisav, et seda ebamugavalt mugavat ja ebameeldivalt meeldivat maad lõpuni mõista. Samas oli selge, et aeg oli teha paus. Paus Vietnamist ja Vietnamil minust.
Nagu traditsiooniks, veetsin viimase tunnikese istudes takso tagaistmel teel lennujaama suunas. Taksojuht mängis, nagu tavaks, Vietnami ballaade, õngitses bambusest hamborgiga suunurgast toidujäänuseid ning tuututas entusiastlikult eessõitva õppesõiduki suunas. Vaatasin kõike seda ning kummalisel kombel ainus, mida oskasin tol hetkel mõelda, oli see, et olen tohutult tänulik. Tänulik Vietnamile ja ennekõike siin elavatele inimestele, kes olid mulle elus sedavõrd palju andnud.