Sisukord:
1. EESSÕNA
Aastavahetuse paiku tulid ühtäkki mõttesse palmilehtedest koonusmütsid, riisiväljad ja põrisevad mootorrattad ehk teisisõnu tekkis kõhupõhjas tugev kihk reisida Vietnami. Enne käesolevat reisi olin Vietnamit külastanud kolmel korral, mistõttu pidasin oluliseks endamisi debateerida, millist piirkonda oleks kõige huvitavam külastada käesoleval korral.
Olles varasemalt külastanud kaks korda Hanoid ja Põhja-Vietnamit, olin üpris vaimustatud selle piirkonna olulisematest loodusvormidest – kõrged riisiterrassid, lubjakivist karstimäed ning Punase jõe suudmeala. Olin tuuritanud nii Hanoist põhjas, lõunas kui ka idas, mis tähendas, et suurem osa territooriumist oli sellega kaetud.
2022. aasta aprillis tegin esimese visiidi Lõuna-Vietnami. Külastasin Saigoni ehk ametliku nimega Ho Chi Minh'i linna ja sellest veel rohkem lõunas paiknevat Mekongi jõe suudmeala. Tiirutasin väsinud mootorratta seljas mööda Mekongi deltat ca. 600 kilomeetrit, mille käigus jõin mitu tosinat liitrit värsket kookosvett ja sain osaks lõpututest palmidega ääristatud kanalitest, riisiväljadest ning ennekõike Vietnami maainimeste piiritust soojusest.
Saigonist põhjas ma veel käinud ei olnud. Seega tundus asjade loomuliku käiguna lennata taaskord Saigoni, et uurida ka Vietnami suurimast linnast põhjapoole jäävaid alasid ning saada seeläbi kirja linnuke Lõuna-Vietnami mandriosale tervikuna. Mõeldud, tehtud!
2. VIETNAMIST ÃœLDISELT
Vietnam on Aasia kagu osas asuv riik. Lisaks sellele on Vietnam üks ütlemata äge riik. Kui Vietnamit kõrgelt kosmosest vaadata, siis saab kiiresti ilmseks, et ta on põhja-lõuna suunas tohutult pikk (~1650 km) ja ida-lääne suunas üpris õbluke (kõige kitsamas sektsioonis kõigest 50 km). Seega on Vietnam mõneti nagu Itaalia, ent saapa asemel sarnaneb ta rohkem kohmaka "S" tähe või sirbi kujuga.
Kui juba sirbist rääkida, siis paljud teavad Vietnami kommunistliku riigina. Tõepoolest võib üle kogu riigi kohata sirpe ja vasaraid, punaseid lipukesi ning erisugu kommunistlike loosungeid. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et vietnamlased oleksid laiemas plaanis agarad Marxi, Mao või Stalini järgijad. Pigem vastupidi: vietnamlased on intelligentne rahvas, kes on karastatud, humoorikad ning üllatavalt teadlikud maailmas toimuvast. Seetõttu julgen väita, et suurem osa sealsetest inimestest propagandistlike loosungeid väga tõsiselt ei võta ning kogu see lippude ja loosungite teema mõjub peaasjalikult paroodiana.
Vietnam on suur riik, mille rahvaarv on 2023. aasta seisuga jõudmas 100 miljoni inimese kanti (enam kui Saksamaa või kaks Hispaaniat). Kuigi suurema osa Vietnami rahvast moodustavad vietnamlased, siis nende kõrval elab arvukalt ka vähemusrahvaid – Tay'd, Tai'd, Muong'id, Hmong'id jpt. Seejuures võib Vietnamis, nagu suuremates riikides ikka, maakaardi lahti rullida ning riigi ajalooliste, kultuuriliste, kulinaarsete või muude muutujate alusel suuremateks sektsioonideks jagada. Vietnami puhul lõigatakse sirp sageli kolmeks: Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Vietnam.
Vietnami puhul on kasulik ka teada, et enam kui tuhat aastat valitsesid riiki erinevad Hiina dünastiad. Sellest tulenevalt võib vietnamlaste kultuuris ja keeles ning uskumustes ja ebausus märgata olulisi sarnasusi Hiinaga. Veidi üllatavam on võib-olla aga asjaolu, et vahetult enne iseseisvumist, 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani, oli Vietnam hoopis Prantsusmaa koloonia. Seetõttu võib siin-seal näha kirikuid, Euroopale omast arhitektuuri ning prantsusepäraseid baguette saiu, mille kohalikud on transformeerinud vietnamipäraseks banh mi'ks.
Olen vadranud Vietnamist juba päris pikalt, mistõttu on aeg tagasi reisi juurde pöörduda.
3. REIS: SAIGON-DALAT-SAIGON
26. veebruar - 4. märts
PÜHAPÄEV | 26. veebruar:
Saigon - Nam Cat Tien
Saabusime Saigoni Tan Son Nhat nimelisse lennujaama pühapäeva hommikul kell 08:50. Tan Son Nhat tähendab eesti keelde tõlgituna 'Uus Mägi Number 1' ning on hea näide sellest, mis juhtub siis, kui üritada Vietnami või Hiina nimesid võõrasse keelde tuua (vihje: sõnad kaotavad igasuguse loogika). Lennujaamas võttis meid vastu iganenud vormirõivastuses tollitöötaja, kelle lai naeratus paljastas teest tumehalliks joodud hambad. Kuna olime varem kuulnud õudusjutte Uus Mägi Number 1 lennujaamas vohavast korruptsioonist ja pistisepoliitikast, siis ei lasknud me hallil hambakaarel end pikalt meelitada, vaid kulgesime kärmelt läbi tollitsooni massiivse hoone väljapääsu suunas.
Lennujaama ees ootas meid sohver. Ütlesime sohvrile "xin chao" (vietnami k. 'tere') ning istusime sigaretilõhnalisse Mitsubishi'sse, millega loksusime järgneva tunnikese Vietnami ballaadide saatel läbi veniva linna mootorrataste laenutuspunkti suunas. Kuna seekordse reisi eesmärk oli esimesel momendil linnast välja sõita, siis selleks oli parim vahend just mootorratas. Plaan oli järgnevad viis-kuus päeva veeta võimalikult palju tee peal, külades, farmides ning vabas looduses ehk teisisõnu linnamürast eemal. Säärane plaan oli meelierutav, kuna oma varasematest reisidest olin õppinud, et ühe riigi hing ja süda on kõige paremini esindatud ikka maapiirkonnas: seal, kus elab rahvas, kes harib maad, mis riiki toidab, ning seal, kus elab inimene, kes selle riigi traditsioone hoiab.
Oma seekordseks reisikaaslaseks saime poolautomaatse Honda Blade mootorratta, mille eest tuli välja käia 1,75 miljonit Vietnami dongi ehk 70 eurot. See sisaldas 5 päeva renti ning uusi kiivreid, kindaid ja kindlustust. Kuigi eelnevalt olime mägede vallutamiseks eelistanud mõnda võimsamat sõiduriista, siis paraku oli rendipunktil pakkuda ainult üks vaba masin. See sama vana, kulunud ja rahakotisõbralik Honda Blade. Samas võis tagasihoidlikku masinat pidada tagantjärele õnnistuseks, sest tõsiasi on see, et Kagu-Aasias reisides võib liigne bravuurikus üpris kulukaks minna. On ikka nii, et kuldreeglina tasub istumise alla leida selline pill, mida kasutavad laialdaselt ka kohalikud. Säärane variant on ühest küljest soodsam ja paistab vähem tänavapildil silma ning teisalt põhjustab oluliselt vähem peavalu, kui suksu peaks kusagil külavaheteedel seisma jääma.
Kell 11:00 ehk kaks tundi pärast maandumist hüppasime motika selga, et asuda teele uute ja paremate maade suunas. Esimesed 10-15 minutit kulusid aeglaselt. Harjuda tuli uue sõiduvahendi tõrkuva iseloomu ning teedel valitseva omanäolise liikluskultuuriga, mille keskmeks on mootorratas. Nimelt on Vietnamis palju mootorrattaid. Sedavõrd palju, et sageli on ühe motika rehv sõna otseses mõttes teise motika rehvi küljes kinni. Kui olukord arvude keelde panna, siis Vietnamis on hinnanguliselt üle 65 miljoni registreeritud mootorratta ning arvukalt mootoriga kaherattalisi, mis ametlikesse registritesse jõudnud ei ole. Seejuures on levinud kiivrita sõitmine ning alatihti võib näha mootorsõidukite seljas väikelapsi, käed-jalad vaevu puutumas pedaale ja käepidemeid. Asjale lisab veelgi enam vürtsi see, et enamik liiklejatel puudub juhiluba. Ühe kohaliku sõnul kuni 80 protsendil mootorrattajuhtidest puudub selleks ametlik voli.
Samas, kui oled juba kord Vietnami liikluskeerisesse sattunud, ei tundu liiklemine ülemäära ohtlikuna. Olgugi, et ametlikke liiklusreegleid inimesed järgima ei kipu, siis ilmselgelt eksisteerib omalaadne üksteise mõistmisel põhinev süsteem, mis üldjoontes toimib üpris efektiivselt. Ka kiirused kipuvad olema pigem tagasihoidlikud ning liiklejad (sh suurematel teedel) naljalt üle 50 km/h ei sõida. Sellest hoolimata nägin juba esimese 10-15 minuti jooksul, kuidas suurte toidukottidega mootorrattur paarutas mingil õnnetul moel maantee äärekivisse. Õnnetuse tulemusena purunes täielikult motika esiots ning sõidukijuht ise maandus näoli teepervele.
Pärast paarikümne minutist sõitu jõudsime Nha Be jõe äärde. Jõe ääres seisid reas kümned ja sajad mootorrattad, kes kõik ootasid tossava praami saabumist. Säärane pilt on Mekongi deltas üpris tavaline, sest sihtkohta jõudmiseks tuleb ikka ja jälle ületada sildu või kasutada praamiteenust. Peagi jõudis meieni piletimüüja. Ladusime koonusmütsi kandva müüjanna peopesale 6000 dongi (25 eurosenti), mille peale too ulatas nõukogude aega meenutava pabertalongi. Veeresime talong näpu vahel rahvast täis veesõiduki peale, vaadates kuidas jõe pruunikarva vesi muutus praamikere vastu pekseldes valgeks vahuks. Paar minutit veel ja tõusis praamisild ning hetkega jäi suurlinn Saigon selja taha. Teiselpool kallast ootas meid oluliselt maalähedasem Dong Nai provints.
Kuigi olime ametlikult Vietnami suurimast linnast väljas, siis ei olnud me veel päriselt linnast väljas. Nimelt on Vietnam üks eriliselt kummalise linnaplaneeringuga maa. Vietnami kodud on kitsad (sageli mitte enam kui 2-3 meetrit laiad), ent pikad ja kõrged (mõnikord lausa 3-4 korrust). Samuti on Vietnamis levinud tänavkülad – majad on katkematult üksteise kõrval reas ning nende taga asetseb omakorda pikk, kitsas põllulapp, mille eest iga majapidamine iseseisvalt hoolt kannab. Seetõttu võib Vietnamis sõita kümneid ja kümneid kilomeetreid mööda linna meenutavat majadevahelist teed, saamata aru, et tegelikult oled ammu suurlinnast väljas. Selline oli ka Dong Nai provintsi esimene lõik. Sõitsime mööda teid, mille mõlemat perve ääristasid lõputud majade read, mida aeg-ajalt katkestasid riisipõllud.
Riisipõldude kõrval paistsid silma arvukad templid ja kirikud. Kuigi enamik vietnamlased järgivad kohalikku folkusku ning vähem kui viiendik seostab end mõne konkreetse religiooniga (enamasti budismi või katoliiklusega), siis sääraste pühakodade rohkus oli üpris üllatav. Ja tegemist ei olnud tagasihoidlike hoonetega. Nii mõnelgi korral sõitsime läbi küla, kus asus vaid tosinajagu majapidamist, kuid nende kõrvale oli mingil põhjusel püsti löödud Jaani kirikust suurem pühakoda ja vahetult selle kõrvale sama suur ja sama elegantne budistide tempel.
Umbes 150 kilomeetri kaugusel Saigonist sattusin järjekordse pildistamisväärse kiriku otsa. Kirikust üle tee seisis neoonrohelist vesti kandev härra Nguyen (hääldatakse 'u-in'), kes värviline lipp näpu vahel oli aitamas lapsi pühakoja pühapäevasele seansile. Ühel hetkel pöördus härra Nguyen, kelle perekonnanime jagab hinnanguliselt kuni 40 protsenti Vietnami rahvast, soravas inglise keeles minu poole: "Tere tulemast Vietnami Pariisi!" Selgus, et tagasihoidlikus Vietnami väikekohas elav mees, kes polnud seni Vietnami piiridest kaugemale jõudnud, oli õppinud üle 20 aasta iseseisvalt inglise keelt ning tundis sügavat huvi Lääne kultuuri vastu. Olin üpris üllatunud, mistõttu kiitsin siirameelselt härrasmehe head keeleoskust ning selgitasin oma enda huvi ja kiindumust Idamaade vastu. Dialoogi lõpetuseks tegime uue sõbraga ühispildi ning tõdesime vastastikku kultuuri ja keele võimu, sest kultuuril ja keelel on tõesõna jõud ühendada kõige kaugemad maailma punktid ka siis, kui ise füüsiliselt oma kodukohast väga kaugele ei satu.
Enne uuesti teele asumist soetasime 8000 dongi (30 eurosendi) eest tee äärest kohustusliku kookosjoogi. Kuumas kliimas ei ole paremat jooki, kui kookospähklis peidus olev kookosvesi, mis on suhkruroojoogi kõrval üks levinumaid kohalikke janukustutajaid. Nooremad pähklid sisaldavad tavaliselt umbes 200-300ml vett ja võivad olla veidi hapukama maitsega. Samas on neis sisaldav kookosliha tarretiselaadne magus mass, mida on äärmiselt mõnus nosida. Veidi vanemates kookospähklites võib kookosvett olla 500ml või enamgi, ent kookosliha kipub olema kuiv, paks ja kõva ehk selline, nagu oleme harjunud nägema külmemate maade supermarketites.
Kookospähkli manustamise järel pöörasime suuremalt teelt oluliselt väiksema peale. Peagi leidsime end banaaniistandustest, kus vaheldusid noored rohelised banaanipuud tulevase toodanguga ning vanad põlemistunnustega banaaniväljad eelneva aasta toodanguga. Ühelt põletatud banaaniväljalt haarasime endale kimbu hüljatud banaane, mille riputasime sümboolselt motika pakiraami külge, et sarnaneda kohalikega, kellel on ikka ja jälle kombeks oma mootorrattal midagi vedada: tervet neljaliikmelist perekonda, 40-kilost kotti maisitõlvikutega või torujuppi, mille külge on (tundliku linnainimese jaoks üpris brutaalselt) pea alaspidi riputatud tosinajagu elavat parti.
Ühe banaanivälja kõrval seisis jamalaki-nelgipuu, mille vilja kutsutakse jamalakiks või inglise keeles vahaõunaks ehk roosõunaks. Kui Eestis kasvavad kuused, kased, lepad ja männid, siis Vietnamis on kõikjal viljapuud. Puuviljasõbra ja hobibotaanikuna on minu jaoks selline koht justkui paradiis. Kuna viljapuid on tõepoolest sedavõrd palju, siis ikka ja jälle võib näha maitsvaid avokaadosid, pomeloid või guaavasid puu all lihtsalt mädanemas. Et häid vilju mitte raisku lasta minna, otsustasime teha jamalakipuu all taaskord ühe peatuse, et puu magusaid ja krõmpsuvaid punaseid vilju mekkida ning banaaniväljade vahelt paistvat horisondini ulatuvat järvevaadet nautida.
Kuna päike oli peagi loojumas ning ööbimiskohani oli endiselt ees kahetunnine sõit, siis otsustasime külavaheteedelt tagasi pöörata suuremale maanteele. Tee peal ületasime sildu ja nautisime vaateid jõgedele-järvedele, kus kalurid olid parasjagu heitmas vette võrke. Veepinnal hõljusid kohalike kodud ja kalakasvatushütid, mis meenutasid kangesti Mekongi deltat. Seekordne kontekst oli aga oluliselt erinev, sest lameda Mekongi suudmeala asemel olime nüüd jõudmas esimeste mägedeni. Horisondile olid ilmunud silmnähtavad künkad ning ümbruskonna külad olid pikitud massiivsete hiidrahnudega.
Õhtupimeduses jõudsime esimese päeva lõpuks senise reisi kõige kaugemasse ja kõrvalisemasse kohta ning ühtlasi ööbimispaika: Nam Cat Tien külasse, mis asub vahetult samanimelise rahvuspargi kõrval. Ööbimine toimus kohalike elanike kodus püsti pandud majutusasutuses, mis funktsioneeris samaaegselt suure farmina. Farmis kasvasid peaasjalikult pomelod, aga ka kõikvõimalikud isiklikuks tarbeks kasvavad puu- ja köögiviljad. Saabumisel kostitati meid jõuluhõngulise traditsioonilise Vietnami supi pho'ga, praetud riisinuudlite ja küüslauguga ühes valmistatud vesispinatiga. Kõige eelneva alla loputamiseks ootas laual värskelt nopitud passioonviljast mahl.
ESMASPÄEV | 27. veebruar:
Nam Cat Tien - Da Lat
Ärkasin veidi enne kella kuut hommikul. Päike oli parasjagu pomelopuude vahel tõusmas ning õue peal tulel kees aastatega tumemustaks põlenud riisipott. Õhus oli tunda mõnusat värskust, okste vahel kohises õrn tuul ning kusagil taamal kõlas tagasihoidlik linnulaul, mida aeg-ajalt katkestas üksiku kuke üksik kikerikii.
Kõndisin mõned tiirud ümber paarihektarilise pomelofarmi ning imetlesin jurakaid pomeloid ja pomelopuude vahele pikitud kõikvõimalikke viljapuid: kobarviigimarjad, jakapuud, durian, india pähkel, guaavad, mangod, nisperod, erinevad tsitruselised ja loomulikult hulganisti banaanipuid. Banaanipuude vahel võis silmata sirge seljaga kukke ning agaraid kanu, kes paarutasid kuivade banaanilehtede vahele jäetud kanamunade ümber. Tegemist oli vaimustavalt isemajandava süsteemiga ning maaomanik oli kahtlemata teinud hea töö, kasvatades endale kogu eluks vajamineva söögi lauale ning tekitades sellele lisaks mitmekülgse sissetuleku nii puuviljade kui majutuse näol.
Hommikuringid tehtud, nosisime hommikusöögiks banh mi'd kurgi, tomati ja munaga. Toidu kõrvale rüüpasime mõrudat Vietnami kohvi, mille majutuskoha omanik oli äsja meie nina all valmis teinud. Segades endalegi aeglaselt doosi kohvi, jagas ta innustusega reisisoovitusi, sealhulgas külastada lähedal asuvat rahvusparki, et kiigata hiidpuid, siiami krokodille ning triivida lõõgastuseks jõe peal. Kuigi reisiideed olid kahtlemata kiusatust tekitavad, pidime tiheda reisigraafiku tõttu vietnamlannale viisakalt ära ütlema, et taaskord teele asuda. Tänasime teda veelkord ning tasusime nauditava ööbimise ja toidukorra eest 260000 dongi (10,25€), lubades (ja seda päris siiralt), et siirdume kunagi tagasi idüllilisse pomelofarmi.
Asusime juba varahommikul teele, sest eesootava päeva jooksul tuli läbida ca 250 km ulatuses mäeahelikke. Juba praegu võis horisondil märgata küngaste asemel üha enam ja üha prominentsemaid mägesid, mis vaheldusid arvukate jõgedega, maalides ümbritseva maastiku silmapaistvalt lopsakaks.
Kuigi motikas on Vietnamis kahtlemata parim reisivahend, siis ei saa mainimata jätta, et sellel on ka omad miinused. Nimelt muutub motikaga paarutamine üpris kiiresti alaseljale ja taguotsale kurnavaks. See on eriti tõsi, kui tagumiku all istub Honda Blade. Seetõttu ei tohi mingil juhul regulaarsete puhkepauside tähtsust alahinnata.
Puhkepauside tegemiseks on eriti äge suurematest teedest ja põhimagistraalidest kõrvale põigata. Kuigi minu jaoks on mingisuguse reisisihtkoha olemasolu oluline, siis väga harva jälgin ma päriselt reisiplaani. On ikka nii, et kõige meelierutavam on see moment, kui leiad midagi, mida sa ei otsi. Säärane reegel peab eriti vett Vietnamis, kus laialt reklaamitud turismisihtkohad kipuvad üldjuhul valmistama suurt pettumust ning ilu ja unustamatud elamused peituvad hoopis seal, millest valjult ei kõneleta.
Olles jõudnud mõnekümne kilomeetri kaugusele pomelofarmist, pöörasime asfaltteelt juhuslikule kruusateele. Kitsas kruusatee kulges looklevalt india pähklipuude vahelisel alleel ning jõudis paari kilomeetri pärast omadega tupikusse. Tupiku lõpus asus jõgi, millest viis üle kitsas sild. Teisel pool jõge paistis kaunis idamaise viilkatusega tempel, mille taustal kõrgusid rohelised mäemütsid. Parkisime oma armsa Honda ning eemaldasime kõrvadelt kiivrid, mille peale tuli taamalt kuuldavale kõlaritest kostuv malbe hääl. Rahulik hääl kordas vietnamikeelseid sõnumeid, mille keskne sisu oli üks: "Kõik on ajutine ja kõik on püsimatu."
Silla ees istus koonusmütsiga mees, kes kandis oranži rüüd, mis viitas budistile ja veel täpsemini budistist mungale. Mees, kes oli parasjagu ladumas silla ette kividest teed, tõstis aeglaselt pea ning küsis naeratades: "Kuidas te siia tee leidsite?" Selgitasime, kust me tuleme ja mida me teeme, ning küsisime, kas tohime kaunis, inimtühjas templis ringi vaadata. Mees kostis seepeale, et oleme alati teretulnud. Ametlik luba saadud, ületasime silla, et pühakojale ja ümbritsevale maalapile pilk peale heita. Olime leidnud hea koha tagumentumi puhkamiseks, hinge puhastamiseks ning avastanud pärli, millest Google ja TripAdvisor suure tõenäosusega ei kirjuta.
Lõpetades tiiru templihoonete, Buda kujude, õitsevate tiikide ja bonsaipuude vahel, ületasime taaskord silla, kus meid ootas seekord märksa enam inimesi: munk, nunn, vallatu koer ja trobikond abilisi. Kõnelesime veidi, mille järel kutsus nunn meid kommuuniga lõunatama ja päeva veetma. Tänasime, kuid pidime taaskord kahetsusega pakkumisele ära ütlema, mööndes endamisi, et elu kõige paremate üllatuste osaliseks saab ikka ja jälle kõrvalteedel.
Puhkepaus tehtud, oli taaskord aeg edasi liikuda. Oli ilmne, et teekond kulges üha enam kõrgustesse, sest temperatuuris olid toimumas silmmärgatavad muutused. Kui Saigonis oli keskmine temperatuur olnud 33-35C, siis nüüd oli õhk märksa mahedam ning termomeeter näitas keskmiselt 28 kraadi kanti. Sellega ühes muutus ka taimestik. Madalamates mäeahelikes ilmusid tee- ja kohvipõllud, mis domineerisid maastikku järgnevad 100 kilomeetrit. Vahepeatustena külastasimegi juhuslikke teeistandusi ning vaatasime, kuidas korjatakse ja kuivatakse teelehti. Aeg-ajalt võtsime sõõmu kookosvett või haarasime teeäärest tassi Vietnami kohvi (~10000 dongi ehk 40 eurosenti).
Oli veebruari lõpp, mis tähendas, et kohvitaimed enamasti õitsesid. Seetõttu oli tee kogu ulatuses kaetud meeldiva parfüümiga, mida emiteerisid kohvitaimede väikesed valged õienupud. Ei olnud üllatav, et kohvitaimi võis näha ja tunda kümnete ja kümnete kilomeetrite ulatuses, sest Vietnam on kohvimaailmas vähetuntud suurtegija. Koguni nii suur, et enam kui 10 protsenti maailma kohvitoodangust pärineb Vietnamist ning kogu maailmas kasvatab ainult üks riik, Brasiilia, rohkem ube kui Vietnam.
Küll tuleb aga mööndusega öelda, et peamiselt kasvatatakse Vietnamis robusta ube, mistõttu Läänes teatakse Vietnamit kohvikasvatajana vähem. Läänemaailmas on populaarne arabica uba ning robustat võib paremal juhul leida suhteliselt väikese kontsentratsiooniga arabica kohviubade segus. Vietnamis endas tarbitakse peaasjalikult aga kohalikult kasvatatud kohvi, mis on minu meelest (ja seda pigem heas mõttes) üpris erinäolise maitsega. Robustal on kõrge kafeiinisisaldus (kuni kaks korda kõrgem kui arabical) ning tema ubadest valmistatud kohv maitseb mõnevõrra mõrum ja kangem. Ilmselt just seetõttu kipuvad vietnamlased kohvi jooma koos magusa kondenspiimaga, millele Hanoi piirkonna inimesed lisavad mõnikord täiendavalt juurde ka muna.
Aeg-ajalt kulges tee jälle madalamale, mis tõi endaga kaasa troopilisi banaanipuid ning oluliselt soojemat õhku. Ikka ja jälle võis tee ääres märgata väikeseid templeid ja altareid, kus kohalikud põletasid viirukeid ning tõid puuviljade ja sigarettide näol hingedele-jumalatele andameid. Ühes teeservas, mis asus kauni kaljunuki ääres, märkasime hiiglaslikku puud, mille alla kohalikud olid ehitanud peaaegu tosinajagu altarit. Otsustasime, et see võiks olla hea koht taaskordseks puhkepausiks.
Massiivse puu alla oli kogenud grupp keskealisi mehi, kelle suurnurgas rippus sigarett ning kes oli kuumuse peletamiseks paljastanud oma alakõhu. Mehed olid parasjagu lahkumas, kuid valget ahvi nähes astusid nad "hello" ja käepigistuse eesmärgil korraks siiski ligi. Kohustuslik käepigistus tundmatuga tehtud, jätkas grupp oma esialgset plaani, lahkudes tossavate motikate mürinal. Tekkis võimalus nautida puu all vaikust. Hiiglaslik puu pakkus päikesevarju ning vaade orupõhjas asuvatele kohvifarmidele oli kaunis.
Lõõmas pärastlõunane päike ning päeva sihtkohani oli endiselt ligi neljatunnine sõit. Tuli teele asuda, seda enam et päeva teine pool tõotas kulgeda peaasjalikult järsust mäest üles rühkides.
Et päeva viimane teejupp ehk kõige mägisem osa ei jääks pimedusse, tegime edasisel reisil vaid kolm kiirpeatust. Esimese, et soetada sõõmuks üks taaskordne kookospähkel. Teine, et teha kohustuslik peatus ühes järjekordses templis ja näha hiiglaslikku Buda kuju. Kolmas, et puhata taaskord tagumentumi ning jäädvustada Da Lati ümbrusele omane liivane männimets, mis meenutas mõnevõrra Põhja-Eesti rannikumetsi.
Päikeseloojangul jõudsime lõpuks Da Lat'i, mis paistis oma mägise topograafia, jaheda temperatuuri (ca. ~17C) ja euroopaliku arhitektuuriga silma Vietnamina, mida ma ei olnud veel kunagi varem näinud või kogenud. Organiseeritus ja puhtus, aga endiselt unikaalse Vietnami iseloomu olemasolu muutis Da Lat'i minu jaoks kiiresti armastuseks esimesest silmapilgust.
Da Lat'i saabumisel oli kirsiks tordi peal linnapiiril tänavanurgal istuv tädike, kes pakkus Da Lat'i kiirtoidu üht nurgakivi banh trang nuong'i ehk otsetõlkes 'grillitud riisipaberi kooki'. Olime kõige positiivsemas mõttes ärevuses, sest tegemist oli tuntud Da Lat'i snäkiga, mida mõnikord kutsutakse ka kohalikuks pizzaks. Kõhklemata tellisime tšillise riisipaberi, millele tädi lisas muna, juustu, rohelisi lehti, erinevaid maitsetaimi jpm., grillides seejärel kogu kupatuse metallvõrel, kasutades oskuslikult abiks aiateivast meenutavat puutükki.
Kuna õues oli parasjagu külm – sedavõrd lausa, et suust ja ninasõõrmetest tulev õhk muutus auruks – siis soe ja piprane snäkk oli justkui rusikas silmaauku. Järasime krõmpsuvat riisipaberit ja nautisime vaadet kaunile linnale. Võttes viimase ampsu, märkasime, et kuidagi oli päike imekiiresti läinud mägede taha. Oli pime ja külm ning päevast oli tekkinud väsimus, mistõttu pöördusime varakult hotelli suunas. Valmistasime hommikul korjatud teelehtedest värske tee ning otsustasime seejärel põhku heita, et järgneval päeval põgusalt linna avastada ja siis suuna vaikselt edasi seada.
TEISIPÄEV | 28. veebruar:
Da Lat - Vinh Hy
Vietnam, nagu suur osa Aasiast, ärkab vara ning heidab magama hilja. Et hommikust viimast võtta, ärkasime meiegi vara. Õhk oli endiselt külm, ent Da Lat'i väikestel tänavatel oli juba tunda mõnusat sagimist ning toidulõhna. Banh mi müüjad lappisid esimestele klientidele värskeid võileibu, nuudliputkast tõusis õhku soe veeaur ning kõikjal võis tunda sojakastme, kreveti, köögiviljade ja praemuna lõhna. Kruiisides sedasi mööda hubaseid Da Lat'i vahetänavaid, mõistsin, miks mägilinn oli saabudes jätnud mulle sedavõrd tugeva impressiooni ning miks Da Lat oli hinnatud üle kogu maailma.
On ilmne, et Da Lat'i hubasust ja asukohta hindasid omal ajal ka prantsuse kolonialistid, sest just nemad rajasid linna 1900. aastate alguses puhkekuurortina. Sajandi jooksul on linn oluliselt kasvanud ning tänasel päeval elab Da Lat'is ca 430000 inimest, mis on ligilähedaselt võrreldav Tallinna elanike arvuga. Oluline erinevus Tallinnaga on kindlasti aga see, et Da Lat asub 1500 meetri kõrgusel mäe otsas. Seetõttu on siinne kliima oluliselt jahedam kui Saigonis või Mekongi deltas, mis kahtlemata pakub lisaks turismile unikaalse põllumajandusliku väljundi, näiteks maasika- ja lillekasvatuse näol.
Sõites sedasi varajasel hommikutunnil mööda linna ning nuusutades õhus luusivat toidulõhna, oli aeg teha peatus, et võtta midagi hamba alla. Haarasime hommikusöögiks taaskord banh mi, millele lisaks tellisime hapuka bun rieu ehk tomati baasil valmistatud riisinuudlitega krabisupi. Selle kõrvale tõi kodukokk, nagu Vietnamis kombeks, nosimiseks suure kausitäie kõikvõimalikke maitsetaimedega: mint, Tai basiilik, koriander, sojaidud, perillalehed jpm. Kõige eelneva loputasime lõpetuseks alla sooja talvemeloni- ja jasmiiniteega. Mõnus!
Hommikusöögi järel oli aeg hüpata taaskord motika peale, et alustada teekonda mäest alla. Päeva lõpuks oli eesmärk jõuda ookeani äärde, kus plaanisime ööbida väikeses Vinh Hy kalurikülas.
Da Lat'ist lahkudes oli raske mitte vaadata selja taha. Mägine linn oma järvede ja kirikutornidega oli jätnud äärmiselt sümpaatse mulje ning üks päev ei olnud kindlasti piisav, et linna üksikasjalikumalt näha. Uudishimu eesootava ees oli aga suur, mistõttu kurvilisi mägiteid trotsides ja pidurikettaid kulutades tuli edasi söösta.
Da Lat'ist lahkudes kulges tee järgneva 30 km ulatuses läbi kahe massiivse mäeaheliku suuresti merepinna suunas. Da Lat'i eeslinnas tervitasid meid esmalt lõputud maasikatest ja lilledest tulvil kasvuhooneväljad, mis katsid horisondini ümbritsevad mäed ja orud. Jõudes mäeahelikus mõnevõrra madalamale, tõusis temperatuur ning sellega ühes ka õhuniiskus. Kõikjal lokkas paks udu ning ümbruskonda domineerisid ühtäkki teeistandused koos juhuslike tuulegeneraatoritega. Sõites väänlevat teed mööda veelgi madalamale, kadus udu ning pilti ilmusid taaskord tuttavad männimetsad.
Paari tunniga ületasime mõlemad mäeahelikud, mille järel jõudsime lõpuks orupõhja. Meid tervitasid taaskord jõed, troopiline rohelus, kookospalmid ja riisiväljad. Riisiväljade ääres võis aeg-ajalt kohata rohtu mäluvaid vesipühvleid ning tiikides oli tärkamas Vietnami rahvuslill lootos. Vaadates tagasi sõidule mäest alla, olime kõigest paari tunni jooksul näinud erinevaid kliimavööndeid, millele olid omakorda iseloomulikud omanäolised floora ja fauna.
Ookeanile või õigemini Ida merele, mida rahvusvaheline kogukond Hiina mõjuvälja tõttu kutsub tavaliselt Lõuna-Hiina mereks, lähemale jõudes kadus rohelus ning kummalisel kombel kadus ka Vietnamile iseloomulik tihe asustustihedus. Banaanikimp, mis rippus esimesest päevast alates motika pakiraamil, oli eelnevate päevadega tõmbunud pruuniks ning pakkus kohalikele üha enam nalja. Kui varasemalt oli banaanikimp aidanud meil massidesse sulanduda, siis nüüd tõmbas ta ligi rohkelt tähelepanu. Oli aeg banaanid vabaks lasta ning heita seni palju edu toonud pruun kimp kuiva ja kivise meretee pervel kasvava puu alla, kus sisemaal kasvanud banaanid võisid kuivetunud puu kaudu elada ookeani ääres uut elu.
Olgugi, et mereäärne tee oli kuiv, kivine ja tühjavõitu, oli vaade lõputule veeväljale tormipilvede all sellegipoolest üpris vaimustav.
Sedasi sõitsime me mägisel mereäärsel teel järgnevad kaks tunnikest. Oli tuuline ja pilvine ning kogu ees laiuv tee oli sisuliselt inimtühi. Laial väänleval teel oli vahelduseks üpris mõnus mäest üles ja alla kulgeda, kartmata, et keegi sinust mingil hetkel üle sõidab.
Kuigi Vietnami liikluskeerises ei ole põhjust tunda end ülemäära ebaturvaliselt, on selge, et Vietnamis reegleid ei järgita. Reeglid on lihtsalt formaalsus ning säärase formaalsusega üks tavaline inimene end üldjuhul ei vaeva. Vietnami seadus ütleb, et motikal ei tohi korraga viibida rohkem kui kaks inimest. Reaalsuses ei ole harv näha kaherattalise seljas nelja-viit inimest. Vietnami seadus ütleb, et alkoholi soetamiseks peab olema vähemalt 18 aastat vana. Reaalsuses on üpris tavaline näha koolieelikut soetamas oma isale või naabrionule nelipaki õlut. Vietnami seaduses eksisteerib ülekäigurada. Reaalsuses ülekäigurajad ei toimi ning suurem osa vietnamlastelt päris siiralt isegi ei tea, millist funktsiooni kannab endaga "sebra". Võib-olla on see kõik veidi hirmus, aga võib-olla mõnes teises mõttes on see retsept mõnusaks anarhiaks.
Kuna tühjal, kivisel teel ei olnud kuigi palju teha ega näha, saabusime järgimisesse ööbimispunkti, Vinh Hy kalurikülasse, juba kella 16:00 ajal. Kuigi Vinh Hy on ajalooliselt kaluriküla, siis viimastel aastakümnetel on tema ilusat geograafilist positsiooni innukalt rakendatud ka turismiobjektina. Ja seda oli näha kõikjal.
Küla ise on väike. Väga väike. Mere ääres kulgeb ca 400 meetri pikkune tee, mida ääristavad hotellid ja restoranid. Mööda teed kulgeb edasi-tagasi minibuss, mis kannab endaga kaunite kampsunite ja kallite kingadega turiste, kelle jaoks 400 meetrit iseenda jalgade peal seista paistab olevat ületamatult keeruline ettevõtmine. Seejuures on mereäärsed söögikohad kallid. Lihtsa toidukorra eest tuli tasuda ca 350000 dongi ehk 14€ ehk teisisõnu kordi rohkem kui keskmine toidukord Saigonis ning vahest kallimgi kui üks lihtne toidukord Sydney's. Kõik see karjus momentaalselt: "TURISTILÕKS!! TURISTILÕKS!!"
Läbides üüratu 400 meetri pikkuse mereäärse tee oma enda jalgadel, otsustasime röövelrestoranidesse mitte minna. Õige pea sai selgeks, et Vinh Hy päris elanikud elavad mõned tänavad mere äärest eemal, kitsastel kõrvaltänavatel, mis meenutasid mõnevõrra labürinti. Seal rippus pesunööridel päris inimeste pesu, jooksid ringi päris lapsed ning opereerisid päris söögikohad. Kahes säärases toidukohas me istusimegi päris inimeste kõrvale väikestel plasttoolidel ning sõime päris toitu, mille eest tasusime kahe toidukorra eest päris majandusse 30000 dongi (1,2€). Ja oli maitsev küll.
Kõhud täis, kulgesime läbi labürinti meenutavate tänavate tagasi hotelli suunas. Õues pekslesid tormituuled, kõlasid koksuvad kookosed palmipuudel ning katustele langesid esimesed vihmapiisad. Veetsime tunnikese hubases hotellitoas, mõeldes järgnevatele päevadele, ning heitsime varakult magama.
KOLMAPÄEV | 1. märts:
Vinh Hy - Phan Thiet
Nagu kombeks, alustasime sõiduga taaskord varajasel hommikutunnil, et võtta maksimumi hommikutunni mõnusast, malbest temperatuurist ja ilmast. Sõit jätkus sarnaselt eelneva päevaga kuivadel, kivistel mägiteedel kuni jõudsime suurema maanteeni, mis jätkus mere ääres ja kuivuses, ent nüüd oluliselt laugemal maastikul.
Säärases kuivuses, peaaegu kõrbelikus kliimas, ei ole lihtne harida maad, mis pakub elu ja elamist suurele osale Vietnami rahvast. Küllap just sellel põhjusel olid tagasivaadatuna ka teed suuresti tühjad ning asustustihedus ebavietnamlikult hõre. Olulise sissetulekuallikana kuivas Ida mere äärses piirkonnas paistis silma soolatööstus. Tee ääres võis ikka ja jälle näha soolavälju ning töökaid vietnami mehi-naisi kühveldamas kokku lumivalgeid soola kuhilaid. Aeg-ajalt võis soolaväljade vahel märgata kasvamas ka punaseid viinamarju, mis tõenäoliselt ei pannud pahaks siinset savi- ja liivarikast pinnast.
Seekordse vahepeatuse tegime ühes piirkonna suuremas linnas, Phan Rang'is. Huvitaval kombel on Phan Rang üpris populaarne külastuskoht vene turistide seas. Siin on rannad, natuke ajalugu ning lähedal asuvad ka populaarsed Mui Ne liivadüünid ning küllap kõike seda tahavad venelased kaugel maal ka näha.
Meie enda peamiseks eesmärgiks oli aga külastada 13. sajandist pärinevat Po Klong Garai templit, mis on meenutus kunagisest Champa kuningriigist ja senini piirkonnas elavast Cham vähemusrahvast. Cham'ide lugu on huvitav, sest tegemist on ajalooliste hindudega – olgugi, et kaugel hindude traditsioonilisest kodust – kes aja jooksul konverteerisid end islamiusulisteks. Seejuures on oluline mainida, et Cham'ide usk on senini tugevalt mõjutatud budismist ja hinduismist ning Cham'ide islam on seetõttu üpris teistsugune sellest, mis domineerib näiteks Lähis-Idas.
Po Klong Garai tempel oli kaunis ning etteaimatavalt vana. Templit ümbritses suur ja avar õitsevate puudega aed ning tempel ise istus oma punastest kividest tornidega aia keskel väikse künka otsas. Künkal kasvasid vanad tamarindipuud, mille vilju nautides veetsime templi varjus vaikuses vähemalt tunnikese.
Phan Rang'ist edasi viis meid kolmetunnine sõit päeva sihtkohta Phan Thiet'i linna. Kuiv mereäärne tee muutus järk-järgult üha rohelisemaks ning soolaväljad asendusid aegamisi lõputute istandustega, kus kasvasid draakoniviljad.
Draakonivili on tore, eksootilise väljanägemisega kaktusel kasvav vili ning Vietnam on draakonivilja kasvatajana vaieldamatu maailmaliider. Kuigi märtsi alguses ei olnud draakonivilja hooaeg veel ametlikult alanud, siis siiski leidus kasvatajaid, kes olid hooaja lambipirnide ja kavala viljastamistehnoloogia abil toonud tarbijale oluliselt lähemale. See võimaldas ka meil tolmuste istanduste vahel sõites nautida värskelt korjatud punaseid draakonivilju, mille mõnusat mekki ei saa kuidagi võrrelda imporditud ja peaaegu alati pettumust valmistava toodanguga.
Phan Thiet'i jõudes hellitasime end mõnusa taimse õhtusöögiga ning nautisime õhtust linna ja mere ääres langevat päikest.
NELJAPÄEV| 2. märts:
Phan Thiet - Vung Tau
Neljapäeval ärkasime taaskord vara. Sõime mõnusa Vietnami hommikusöögi, pildistasime Phan Thiet'i hommikut ning asusime teele, et jõuda võimalikult vara päeva sihtkohta Vung Tau'sse.
Teel jätkusid traditsioonilised draakonivilja istandused, mis aeg-ajalt vaheldusid kuivematel lõikudel soolaväljadega. Kulgedes üha lähemale Saigonile ja Lõuna-Vietnamile, muutus seni malbe kliima üha kuumemaks ja niiskemaks. Sellest tulenevalt otsustasime teha vahepeatuse Vietnami tavapärases maanteeäärses "pubis", et mekkida kohalikku värsket õlut.
Vietnamis juuakse palju õlut (vietnami k. 'bia'). Mingil põhjusel meeldib kohalikele eriti ohtralt juua Heineken'i. Kohalikest brandidest on kahtlemata levinuimad Hanoi ja Saigon bia. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks on kahtlemata aga nn värske õlu, mis on erinevalt tavalisest pudelõllest sõna otseses mõttes värskelt pruulitud ning enamasti oluliselt väiksema alkoholisisaldusega. Säärase õlle, mis oli villitud 2-liitrisesse taaskasutatavasse metallpläskusse, me 30000 dongi ehk 1,2€ eest soetasimegi. Ja küll see maitses kuumal ja higisel päeval hästi. Kuna 2 liitrit tundus liig mis liig, kutsusime janu kustutamiseks värvilise plastlaua taha seltsi ka maantee kõrval graniitkive tariva kohaliku onu, kes samuti paistis külma jooki nautivat.
Õlu joodud, jätkasime teed. Kuigi Vietnamis ei ole elu üldiselt halb, siis ikka ja jälle tekib Vietnamit külastades hinges suur konflikt. Nimelt on enamasti Vietnamis tore ja lõbus ning vietnamlased ise on ka õnnelikud, ent teisalt on raske mitte näha mõne inimese karmi reaalsust, mis aeg-ajalt ilmub valuliselt ka sinu enda nina alla. Õllepausi järel märkasime ühtäkki maantee ääres aeglaselt vurisemas kolmerattalist sõidukit, mille taha oli kinnitatud suur silt kirjaga:
"Palun aidake meid [isa ja poeg] natukese kütuserahaga, et jõuaksime Saigoni silmaoperatsioonile. Ma [väike poiss] olen kõigile väga tänulik."
Kolmerattalise sõiduki roolis istus masinat juhtiv isa ning sõiduki tagumises osas magas väikene poiss, kelle silmad olid kaetud sidemetega. Säärast pilti nähes hakkas süda loomulikult valutama, mistõttu triivisime Honda Blade'iga kolmerattalise kõrvale ning ulatasime omaltpoolt tagasihoidliku panuse poisi silmaoperatsiooniks, lootes et ka poisil on võimalus tulevikus näha seda ilusat maad, mida olime näinud meie.
Jõudsime Vung Tau'sse, mis on Saigon'ist ca 100 km kaugusel asuv populaarne kuurortlinn, kella 14:00 ajal. Jätsime seljakotid hotellituppa ning sõitsime motikaga linna peale, et pintslisse panna üks hiline lõunasöök ning avastada kaunist mereäärset linna.
Kuna Vung Tau asub pika poolsaare tipus, siis on linna üheks defineerivamaks tunnusjooneks kindlasti vesi. Nimelt on Vung Tau peaaegu 270 kraadi ulatuses ümbritsetud veega. Siin asuvad rannad, siin asuvad sadamad ning ajalooliselt on Vung Tau'l olnud oluline funktsioon ka sõjalise keskusena. Eelnevale lisaks on Ida meres asuvate märkimisväärsete maagaasi- ja naftadeposiidite tõttu saanud Vung Tau'st viimastel kümnenditel kahtlemata ka kütuseärikeskus.
Lisaks veele defineerivad Vung Tau'd mäed. Vung Tau mereäärne rannik on üpris mägine ning kui linna ajaloolisest keskusest ja selle elegantsetest hoonetest on küllalt, siis on alati võimalik sõita ringi mägedes, kus kõrguvad arvukad templid ja tuletornid. Tegime seda ka meie. Imetlesime vaadet lõputule merele, rahuküllaseid templeid ning poolsaare nurgas mäe tipus kõrguvat hiiglaslikku Jeesuse kuju.
Mägede avastamise järel parkisime motika hotelli parkimisalasse, et õhtune linna avastamine läbi viia omal jalul, st nagu päris inimene, mitte nagu turist Vinh Hy's. Sõime järjekordse maitsva Vietnami taimse õhtusöögi; jälgisime naerusuiselt, kuidas jalakäiguradasid tulvil linnas puudub jalakäiguradadel igasugune otstarve; ning nautisime ennekõike oma viimast õhtut enne tagasisõitu Saigon'i. Kadunud oli entusiasm haarata kaamera järele ning isu oli lihtsalt olla ja nautida momenti, mis peagi pidi saama minevikuks.
REEDE| 3. märts:
Vung Tau - Saigon
Viimasel päeval, nagu oli juba tavaks saanud, tõusime taaskord vara. Riided seljas ja nägu puhas, kulgesime laisalt hotelli teisel korrusel pakutava hommikusöögi suunas. Hommikusöögiks oli üllatuslikult rikkalik puhvet ehk rootsi laud. Pugisin aplalt oma viimased banh mi'd, kugistasin ahnelt alla pho supi ning toppisin himukalt näo täis draakoniviljast ja guavast. Kõht punnis, hüppasime viimast korda mootorratta selga. Ajaga ei olnud kiita, sest juba kella 11:00-ks tuli motikas laenutuspunkti tagastada.
Et viimasest päevast viimast võtta, otsustasime nii palju kui võimalik maantee asemel Saigoni poole tüürida mööda väiksemaid külateid. Vung Tau'st lahkumiseks tuli esmalt sõita uhiuut maanteed mööda poolsaarelt välja. Nagu tavaks, jälgisin tee ääres inspireerivaid kommunistlike loosungeid ("Hiilgav Vietnami Kommunistlik Partei elab igavesti!") ning tuttavaks saanud poesilte, mida võis näha üle kogu Lõuna-Vietnami ("Müügil kondoomid!"). Paarikümne kilomeetri pärast pöörasime uhiuuelt maanteelt mõnevõrra väiksemale teele, mis juhatas meid väänlevalt üle mäeaheliku, möödudes idüllilisest budistide templist vaatega kaugel horisondil paistvale merele.
Aegamisi muutus tee aina väiksemaks, just nii nagu meile meeldib, ning lavale astus taaskord Vietnami põllumajandus: kummipuud, india pähklid, väänlevad musta pipra taimed jpm. Säärases keskkonnas leian end sageli elu üle mõtlemas. Näiteks ei saa ma üle ega ümber sellest, kuidas tänasel tehnoloogiaajastul unustame sageli põllumajanduse tähtsuse ning selle, kust ja kuidas tuleb toit. Vietnamis on seda raske unustada. Ligi 40% maailmas tarbitavast india pähklist tuleb just siit. Veidi vähem (ca 35%) mustast piprast, mida tarbitakse kodudes ja toidukohtades üle kogu maailma, tuleb ka siit. Kõike seda nähes tekib ühtäkki hoopis teistsugune tunnetus elust ning elav meeldetuletus sellest, et Selveri riiulil läikivas pakis olev "Must pipar" ei ole ainult läikivas pakis olev must pipar, vaid tegelikult üks väänlev ronitaim, mis kasvab Lõuna-Vietnamis.
Mingil hetkel muutus tee nii väikeseks ja nii kitsaks, et kadus asfalt ja kadus ka kruus ning alles jäi vaid punane muld, mis oli täis auke ning rehvijälgi ajast, mil pinnas oli olnud oluliselt vesisem. Säärast teed või pigem kuumaastikku mööda jõnksusime üles ja alla motika seljal järgnevad 10-15 km, mis tol hetkel tundus igavikuna. Olime tõepoolest korraldanud viimasest päevast korraliku seikluse ning suureks abiks seejuures oli kahtlemata Vietnamis ajast ja arust olev Google kaart.
Ühel hetkel sai tee otsa ning ees laius suur ja tolmav punane väli. Väljal kaevasid ekskavaatorid ning veoautod tassisid vahetpidamata punast liiva. Olime sattunud keset Saigon'i uue lennuvälja ehitust ning Google kaart oli ühtäkki otsustanud, et siit välja ta meid enam aidata ei oska. Oleksin võinud tunda frustratsiooni, aga tegelikult tundsin tol momendil rohkem uhkust. Olin väsinud ja tundsin, et olin enda jaoks reserveerinud õiguse tulevikus kõigile öelda, et olin päris oma silmaga kaenud ühe Lõuna-Vietnami kõige monumentaalsema infrastruktuuriprojekti valmimist.
Kaetud üleni punase liivaga, jõudsime väikese hilinemisega lõpuks siiski Saigoni. Tagastasime truu Honda Blade'i, mis oli samuti kaetud punasega liivaga, ning tänasime teda meeldejääva 1100 km sõidu eest. Olles sõidust väsinud ja näljased, korraldasime meeldetuletuseks mõnusa söögikorra toidukohas, mida olime nautinud oma eelneval Saigoni reisil. Külastasime põgusalt ka Saigoni keskust, nautisime Vietnamis kasvatatud teest valmistatud külma jääteed ning imetlesime Saigon'i Notre Dame'i katedraali varjus traditsioonilises rahvusrõivas (nimega 'ao dai') poseerivaid neide.
Linnakeskus nähtud, tellisime taaskord takso. Taksos mängisid Vietnami ballaadid ning autos võis tunda tuttavat sigaretilõhna. Ütlesime taksojuhile "xin chao", nagu olime teinud nädal varem, mille peale sõbralik taksojuht vastas, "Turvavöid ei ole vaja kinnitada", veendumaks, et me end autos mugavalt tunneme.
Järgmise päeva varahommikul lahkusime Vietnamist tagasi reaalsusesse, võttes endaga kaasa arvukalt mälestusi. Tagasivaadatuna võin kõhklemata öelda, et Vietnam on äge maa. Ta on ebamugavalt mugav ja ebameeldivalt meeldiv. Temas on teistsugused reeglid ning sageli reegleid üldse ei ole, ent kui teda vähegi mõista, siis on ta üks üpris äge maa.